Найти книгу: "Rootsi hiilguses ja varjus"

Rootsi on Pohjala ja Balti piirkonna suurim riik ja endine suurvoim. Kuna suurriigi periood on Eestit koige rohkem mojutanud, siis on meile see tahk Rootsist ehk koige paremini tuntud. Tegelikult kestis suurvoimuaeg Rootsi poliitikas usna vahe aega ja parast seda oli ta kuni 20. sajandi alguseni mahajaanud vaene agraarmaa, kust eeskatt sel pohjusel randas valja 1,5 miljonit inimest. Kaesolevas raamatus puutakse Rootsist anda terviklikum pilt ja tutvustada muid olulisi tahke selle riigi elus. Autor puuab leida vastuseid kusimustele, miks Rootsi asepeaminister on oelnud, et Rootsi ei ole uldse rootslaste ules ehitatud, miks kulges reformatsioon seal esialgu nii raskelt, miks end gootide jareltulijaks pidav Gustav Adolf sekkus Euroopa ususotta voi kuidas Rootsi suutis Teises maailmasojas erinevalt teistest Pohjamaadest ainukesena sailitada neutraalsuse ja oskas tanu Wallenbergidele ajada asju nii sakslaste kui ka liitlastega. Raamatus vaadeldakse Rootsi majanduse ja kultuuri ulesehitamist ning heaoluuhiskonda joudmist, samuti paljusid sisse- ja valjarandeid ja nende moju. Raamatus on rohkelt varvikaid lugusid sundmustest ja inimestest, naiteks kuidas kuningast voib saada mereroovel, kuidas Kalle Blomkvisti prototuup soidab jalgrattaga Rootsist Hiinasse voi kuidas protestilaulja Joe Hill alias Joel Hagglund Ameerikas surma moistetakse. Autor Tonis Arnover on Tartu ulikooli noukogudeaegne kasvandik. Seal rootsi keelt oppinuna on ta 30 aastat tolkinud rootsi ja soomerootsi kirjandust ning tootanud palju aastaid majandusajakirjanikuna. Selline taust andiski julguse kokku panna kultuur, majandus ja ajalugu. Ja uldse, miks peaksid enamiku Euroopa riikide kultuuri- ja ajalooraamatute autorid olema inglased? Ei pea ju.

Rikka Turgi arimehe tutre prantsuse keele koduopetajaks maskeerunud Nadina Talbort peidab ennast Konstantinoopolis ega tea, kuidas Inglismaale tagasi paaseda. Bosporuse kaldal istudes paastab ta mehe, kes pogeneb ujudes venelaste eest. Mehe ara saatnud, saab Nadina varsti teada, et suurvesiir ihkab teda oma kolmandaks naiseks.

Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses opilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ammaemanda ja emana. Tunneme end perega siin hasti, peame oma kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn.Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. On siinne uhiskond toesti valuta sundinud ja udini turvaline? Olen palju oppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja vooravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis kaib pidev sees- ja valispidine uuendamine. Pingeid ja stressi on igapaevaelus toepoolest vahem. On tunne, nagu oleks kodumaa laienenud ning selle nimeks on Rootsi-Eesti.Vordoiguslikkus, mitmekultuurilisus ja kakskeelsus on teemad, millest ei saa ma oma Rootsist kirjutades ule ega umber. Jutustan ka igapaevaelust, kuhu mahuvad peale koige muu kinnisvaralood, too sunnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.

„Venemaa: valguses ja varjus“ annab ulevaate viimase kolmekumne aasta poordelistest sundmustest Venemaal. Moistmaks paremini tanaseid sundmusi, leiab lugeja viiteid poliitiliste traditsioonide kujunemisloole Venemaal.Autor Marko Mihkelson on Riigikogu liige, kes aastatel 1994-97 oli Postimehe Moskva korrespondent ning hiljem Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht. Ta on raamatusse sulandanud oma vaatenurga Venemaa moistmiseks, kasutades selleks ka arvukaid intervjuusid naaberriigi elu mojutanud inimestega.Raamatule on kirjutanud eessona Vene dokumentalist Andrei Nekrassov, kelle filmograafia tuntumaid filme on Vene-Gruusia sojast raakiv “Vene oppetunnid”.

Reisiparvlaev Estonia valjus Tallinna sadamast 27. septembril 1994, pardal 989 inimest. Peatekil asus sojaline veos, mis pidi labi Rootsi minema teise riiki. Estonia uppus oosel tugevas tuules, mis polnud aga veel kasvanud tormiks. Uppumise kulg oli dramaatiline. Laevad ei upu selleparast, et puhub tugev tuul voi et pardal on sojaline veos. Koik meremehed on merel nainud tugevaimaidki tuuli ja sojalisi veoseid veavad paljud kaubalaevad. Kuid Estonia oli reisilaev ja see suunas kogu vastutuse otse valitsusele. Samal ool alustati projekti, et peita nii laeva vrakk kui ka tode. See ei onnestunud. Tode Estonia kohta on kirjas selles raamatus. Stefan Torssell laks merele juba 15-aastaselt. Tal on akadeemiline mereharidus ja laevakapteni haridus. Rootsi laevandusameti buroojuhatajana puutus ta kokku paljude hukkunute sugulastega, kes jutustasid oma loo. Seejarel algas aastaid kestnud uurimistoo. Selles raamatus kirjeldatakse isearalikku laevahukku ja seda, kuidas 852 inimese surm kinni matsiti. Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analuusitud. See on Stefan Torsselli kolmas raamat. Ta ise utleb, et see on tema tahtsaim teos.

„Rootsi kummikud” on iseseisev jarg Henning Mankelli romaanile „Itaalia kingad”. Vaheda sulega kirjeldab autor eaka mehe eluvoitlust: armastust, kaotusi, valesid ja vananemist.Uhel hommikul arkab pensionile jaanud arst Fredrik Welin selle peale, et tema maja on uleni leekides. Ta jouab vaevu eluga valja, kaasas ainult kaks vasaku jala kummikut. Hommikuks on tema armsast saarestikumajast jarel ainult tuhk. Kogu tema elu on havinud ja ta tunneb end liiga vanana, et otsast alustada ja uus kodu rajada. Selle asemel asub ta elama vanasse haagiselamusse, piirdudes vaid eluks hadavajalikuga. Nagu sellest oleks vahe, kahtlustab politsei, et ta pani ise oma majale tule otsa. Fredriku ellu toob veelgi rohkem segadust tutar Louise’i saabumine, kelle hulljulge ja kompromissitu elustiili tottu satub isa vanuigi veel Pariisi oma noorusaja radadele. Lisaks armub ta ulepeakaela endast kolmkummend aastat nooremasse ajakirjanikku Lisa Modini, kes tuleb tulekahjust artiklit kirjutama.Uusaastaool poleb saarestikus maha veel uks maja ja kohalike seas hakkab levima arevust tekitav kuuldus salaparasest sarisuutajast. Sugisel alguse saanud sundmused viivad lahenduseni, mida Fredrik Welin poleks osanud uneski naha.