Найти книгу: "Algis Liblik – korge lend ja labipolemine sillutasid tee kinnisvaravaldkonda"

Taskuhaalingusaate “Edu Valem” 17. osas kais kulaliseks kinnisvaramaakler ning 1Estate Kinnisvara juhatuse liige Algis Liblik, kelle teekond kinnisvara juurde oli koike muud kui igav ja tavaparane.
Praeguseks 36-aastane mees tootas 8 aastat TV3-s ja tousis lopuks seal muugidirektori positsioonile. Samal ajal aktiivselt ka teisi eesmarke puudnud Liblik korvetas ennast suurel tempol liikudes uhel hetkel labi ning otsustas magusa ametikoha maha panna, valdkonda vahetada ja sisuliselt paevapealt elus kannapoorde teha.

Arvatavasti on paljud naised oma elus teda kohanud – kena, abivalmis, armastusvaarset noorepoolset meest. Meest, kes oskab sudantvoitvalt naeratada, kes uritab igapaevamuredes lohutust pakkuda ja sellega ukskoik kelle hallivoitu argielus kogunisti uue, sarava lehekulje poorata. Meest, kes oma paikeselise olemusega nii monegi abielus eevatutre vordlema ja sudant valutama, voibolla isegi kahetsema paneb, et tema abikaasa selline ei ole… Aga – kas ta on ikka niisugune, omakasupuudmatult abivalmis? Voibolla on tegemist hoopis liblikapuudjaga? Voi on ta ise kirevalt kaunis liblikas? Akki koguni salakaval murgiliblikas?

"Ooliblikas" on haarav lugu voimuihast ja kattemaksust, uhe vaikerahva saatusest, kaduvast maailmast ning ooliblikana valguse poolelendavast inimhingest.Romaani tegevus toimub Marimaal Lavra kulas ja Vorkuta vangilaagris labi kolme polvkonna, poimides uhte sojas purunenud saatused, maride ahastuse oma kaduva rahva parast ja uskumatu armastusloo.Sundmuste jaljed ulatuvad sungete varjudena tanapaeva, puudutades inimeste elusid ja kogu maailma kaekaiku. Lugu armastusest ja kirest, sojast ja reetmisest, julmusest ja halastusest on kirjutatud poeetiliselt ja haaravalt nagu Kettu eelmisedki romaanid.Katja Kettu (1978) on tunnustatud soome kirjanik. „Ooliblikas” on tema kolmas eesti keeles ilmunud romaan.

Ta utles, et ma ei sure. Ta utles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, puudes neisse sonadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes koik samuti selle haigusega on voidelnud ning selle edukalt selja taha jatnud. Neid oli ju paris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatadi Krista, kes nelja aasta eest oli parast pikka ja rasket verevahi podemist sellele koletislikule haigusele lopuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vahk. Just samal ajal kaotab tema mees too. Need kaks korraga juhtuvat tragoodiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu taielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkumnes raamat ja uhtlasi kirjastuse Tanapaev 2009. aasta romaanivoistlusel aramargitud too.

Septembrikuu algus toob uhte Tallinna gumnaasiumi lopuklassi uue opilase – nagusa ja kutkestava Ruubeni, kes voidab oma meeldiva oleku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent koigi ullatuseks naib noormees kaunitest kooliodedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tudruku vastu, keda keegi endale sobraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul pohjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, uksildust ja torjutust peletada kropsupaki voi kommikoti sisu tuhjendades. Hoolimata ebavordsest taustast areneb vastastikune sumpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sugavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedaid ohtlikke hoovusi armastuse koikvoimsusesse sinisilmselt uskuv tudruk esialgu aimatagi ei oska. Hiiumaal elavalt opetajaharidusega autorilt on varem ilmunud humoorikas fantaasiaromaan „Lepatriinupuudja“ ja mustiline ponevusromaan „Martin Greeni juhtum“. Ta kirjutab artikleid, teeb kaastood ajakirjale „Saladused“, peab kahte kirjanduslikku blogi, armastab loodusfotograafiat ja psuhholoogiat. „Kirjutamine kui parim eneseteostuse viis on mulle voimalus luua argipaeva asemele sootuks fantaasiakullasem maailm, milles on koik voimalik,“ utleb autor. Loe lisaks: kiirisaar.blogspot.com, kiirisaar.wordpress.com

Kui Jordan uhel sombusel sugishommikul sammud kooli poole seab, pole tal orna aimugi, et ta lihtne ja muretu elu on muutumas kaoseks. Koigi lemmikust saab korraga naerualune, kes satub jarjest veidramate sundmuste keerisesse. Jordanil tuleb segadusest hoolimata hakkama saada oma huperaktiivse oe Berniike, tema ule irvitavate soprade, teda seletamatul pohjusel haletseva ema Kirsipiia, muutliku meelega kallima ja painajalike nagemustega, mis jalitavad teda koikjal. Need viivad noormehe pikapeale moistmiseni, et temaga on midagi isearalikku lahti. Sundmused votavad uha kummalisemaid ja kohati lausa eluohtlikke poordeid, mille pohjustele jalile joudmine mojub lopuks kulma dusina. „Jordan“ on Kiiri Saare eelmise romaani „Ruubeni liblikad: Kirsipiia“ (2012) motteline jarg.