Найти книгу: "The Roots of Violence and Vandalism"

Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses opilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ammaemanda ja emana. Tunneme end perega siin hasti, peame oma kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn.Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. On siinne uhiskond toesti valuta sundinud ja udini turvaline? Olen palju oppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja vooravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis kaib pidev sees- ja valispidine uuendamine. Pingeid ja stressi on igapaevaelus toepoolest vahem. On tunne, nagu oleks kodumaa laienenud ning selle nimeks on Rootsi-Eesti.Vordoiguslikkus, mitmekultuurilisus ja kakskeelsus on teemad, millest ei saa ma oma Rootsist kirjutades ule ega umber. Jutustan ka igapaevaelust, kuhu mahuvad peale koige muu kinnisvaralood, too sunnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.

Sugavalt rahvuslikult meelestatud arstiteaduse uliopilane teenib ainsa eestlasena aega Rootsi kaitsevaes Solleftea linnas, kui teda tabab pime armastus nagu valk selgest taevast. Romaan kirjeldab varvikalt ja uksikasjalikult 22-aastase eesti noormehe ja 19-aastase rootsi tutarlapse armastuslugu vaikeses Rootsi linnas. Armastus ei kusi luba ja mis sellest saab voi ei saa, kui vastukaaluks seatakse eesti keel ja rahva ning riigi saatuslik tulevik, seda romaan peegeldabki. Imelik telefonikone 57 aastat hiljem avab voimatuid uksi. Autor jargib omal viisil Anton Hansen Tammsaare ja Maimu Bergi paika seatud eesti traditsiooni. Romaani kohta voikski oelda, et see on kolme autori palgeline pimeda armastuse triloogia.