Найти книгу: "Vaavelkollane taevas"

„Ja ma kondisin kodu poole ja motlesin, et voib-olla peaksin ma koigele vaatamata selle loo kirja panema. Loo Stellast, Alexist, endast ja oma vanematest ning ka Sandist, Amirist ja Tommi Hjeltist. Ja ma motlesin, et selles loos peab olema palju rohkem tott kui „Sepapargi unistajas“ ja teistes lugudes, mis ma olin kirjutanud. Sest me elasime saarasel ajal, nagu me elasime. Sest et on pimedust ja sest et on valgust. Ja siis jargmine vastumeelne mote: sellisel juhul tuleb minulgi kohtuda valguse ja pimedusega iseendas.“ Tuntud ja tunnustatud soome-rootsi kirjaniku Kjell Westo (snd 1961) romaani „Vaavelkollane taevas“ tegevustik hargneb paikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades joukasse ja mojukasse Rabelli suguvossa kuuluva endavanuse Alexiga. Tanu sellele soprusele saame lahema pilgu heita suguvosale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi oesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakumneid, ikka armastades ja tulitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende umber muutub ja nende ellu sekkub.See eepiline Helsingi kirjeldus kasitleb polvkondi, peresuhteid, armastust ja soprust, kuid naitab ka kriitiliselt, kuidas klass ja keskkond, kust me tuleme, meid mojutavad ning meie unistusi ja malestusi kujundavad. Mojutused tulevad ka meid umbritsevast maailmast ning taevas, mis lapsepolves oli suutult sinine, omandab kollakaid toone, millega tuleb oppida elama, ilma et kalgistuks. Romaan on tugevaks jatkuks Westo varasematele teostele, aga pinged ja varvid on veelgi joulisemad.

Suurt toorahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli parast Stalini surma kull veidi praotunud, aga kuuekumnendate aastate keskpaiku sulgus see jallegi. Umbseks konnatiigiks muudetud uhiskonnas hakkas vaba motte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad moodusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis kull pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva paikest naitas. Paraku sedagi mitte koigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…

Midagi motlemata, lihtsalt selleparast, et hirm juhtunu parast polnud veel kadunud, jooksis Samala hertsogi poole ja surus ennast tema vastu."Sa… oled terve!" Ta kaed sirutusid hertsogi kaela umber ja kui mees ta embusse vottis, hoidis ta mehest kramplikult kinni. Mees vaatas alla tema peale, naise silmad olid pisaratest udused, huuled varisesid, ja mees motles, et mitte keegi ei saa olla armsam. Seejarel katsid ta huuled naise suu. Hetke ei suutnud Samala uskuda, et see on tosi.Siis tundis ta, et kindlasti on ta surnud ja mees on ta kandnud taevasse, kus on ainult lilled ja muusika ja armastus.

See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuopetaja peres 1950–1960ndate Noukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat koigevagevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel. Hoolimata sellest peaks kirikuopetaja peres sundinu justkui enesestmoistetavalt jagama maast madalast oma vanemate toekspidamisi. Miks olen sundinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere randama uhest kohast teise? Miks minu isa on valinud uhiskonnas vaartusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse? Nende kusimuste ule murrab teismeealine tudruk pead iseendas ja oma paevikus. Pika kaalumise jarel astub ta vanemate seatud teelt korvale ja valib uliaktiivse osalemise noukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tahelepanu ja uhiskonna tunnustust. Seda koike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta suda jaab pooleks: olles nagu teised, on ta sudames siiski tugevasti oma vanematega seotud. Ohtuti pimeneva tahistaeva all seistes kusib ta endalt: kuidas edasi? Voi hoopis – tagasi? Oma vanemate parandi juurde?

Mihkel Raua ponevusromaani «Sinine on sinu taevas» tegevus leiab aset tanapaeva Eestis, mille elanikke sokeerib ootamatu terrorilaine. Operatsiooni keskmes seisavad kuulus Eesti telesaatejuht ja sakslannast ajakirjanik, kelle veidrat armulugu saadavad rasked valikud ning maailmapiltide porkumine. Rohkete poorete ning varvikate tegelaskujudega teos maalib kummastava pildi kaosest, mis voib tabada uht turvalist vaikeriiki, kui kaputais ohtlikke fanaatikuid rusikad taskust valja votab. Autor kirjeldab kaasaegset uhiskonda ja keerulisi inimsuhteid labi kohati groteski kalduva sundmustiku ning vaimukate tahelepanekute.

Kurt Cobaini surmast tema enda kae labi 1994. aasta aprillis onmoodas ule kahekumne aasta. See tegu iseloomustabki suurel maaral temaluhikest, vihast, palavikulist elu. Kogenud muusikaajakirjanik Charles R. Crosspoimib oma pohjalikud teadmised Seattle’i muusikaskeenest sugavakaastundega raamatu peategelase suhtes ning jutustab loo loomingulisest leegistja valust, mis seda toitis ja lopuks kustutas. Ule neljasaja intervjuu, neliaastat uurimistood, eksklusiivne ligipaas Cobaini avaldamata paevikutele,laulutekstidele ja perepiltidele, tohutule hulgale dokumentidele lubab autoriljalgida vaga lahedalt Cobaini elu alates lapsepolvest, elust haagiselamuskuni kuulsuse, edu ja uhe polvkonna iidoliks tousmiseni.