Найти книгу: "Viljar Loor"

“Voin julgelt oelda, et saavutasin tippspordis olles koik, mis voimalik. Mul oli hea meeskond, suureparased meeskonnakaaslased, teenekad treenerid. Olid voimalused oma voimete realiseerimiseks. Teha just seda, millest unistasid, mida soovisid,” utles olumpiavoitja Viljar Loor. Eesti vorkpallilegendi Viljar Loori sportlasetee on harukordne. Viis korda jarjest tuli Loor Noukogude Liidu koondislasena Vana Maailma meistriks. Kaks korda maailmameistriks. Kahel korral voitis maailma karika. Oli osaline maailma vorkpalli rekordmangus, kui Noukogude Liit kohtus 1982. aastal jalgpallipuhamus Maracanal 96 000 pealtvaataja ees Brasiiliaga. Koige tahtsamaks peab ta aga ikkagi Moskva olumpiakulda. “Olumpiavoit on maksimaalne tipp, korgemale pole sportlasel kuhugi puuelda,” kinnitas Loor.

1. oktoobril saanuks Viljar Loor kuuekumneseks. Koikide sporditiitlitega Loor joudis pallurina kui mitte paris taiuseni, siis taiusele kullap lahemale, kui on joudnud ukski eesti soost pallur. Lahingusober Pavel Selivanov hindab: „“Viljar ei kurtnud iial millegi ule.Ta oli raudne mees nii rutiinses trennis, pikkades laagrites, rasketes matsiloppudes kui ka viinavotul.”Spordikorvases ja -jargses elus Looril nii hasti ei lainud. Karile jooksid esimene ja teine pikk kooselu, tait hingerahu ei toonud kolmaski. Toos, kui vorkpalluri amet korvale jatta, Loor end ei leidnud. Ometi, ta oli lummav natuur, harrasmees, kes ka tutre kullatulekuks viigipuksid jalga ja valge sargi selga tombas.