Найти книгу: "Minu Supilinn"

Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajoe luhal. Supilinn sumboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas lainud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskummend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks toelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lohkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja varvida, oma seinast maha kukkunud luliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe votmele alluda ei soovi. See raamat on eestistunud soomlase Mika ulevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sopradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat uhe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jaid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keranen nuud suureks ja keskealiseks saanud voi mitte, see jaab lugeja otsustada.

Kirjaniku autobiograafiline malestusromaan raagib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis taitis ohtlikke argipaevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pattidest ja poeetidest, soprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nagid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult korvus vihisemas.

„Poiss, vaata, siin moodus sinu lapsepolv,“ utles ema.See loikas hinge.„Kas see on siis loppenud?“ ei osanud Kolla midagi targemat oelda.„Niigi pikaks veninud. Ammu oli aeg, et lopeks.“ Poisid on suureks kasvanud. Dokumentaalmuinasjutu (autori zanrimaaratlus) viimane osa viib lugeja 1960.–1965. aastate Supilinna, andes tollasest elu-olust sama varvika pildi nagu triloogia esimestes raamatutes „Supilinna poisid“, „Supilinna surmad“ (molemad 2012), „Supilinna armastajad I osa“ (2013).