Скачать книгу - Selja tagant

"Aga mis te seal Vietnamis tegite?” kusitakse uudistavalt. Tundub arusaamatu, kuidas saab lihtsalt koti pakkida ja Vietnamisse soita, pealegi veel vaikelapsega. Mitte too parast, mitte turismireisile, vaid moneks ajaks elama. Vietnam on suureparane koht lihtsalt niisama olemiseks. Kui ma moni aeg tagasi, seljakott seljas, esimest korda Vietnamisse sattusin, ahhetasin kodustele: siin on soe, sook on jumalik ja koik on nii odav! Ererohelised riisipollud, turkiissiniste lahesoppide jarsud lubjakivist kaljunukid, hallikassinised maeahelikud, kultuuride ristumine, veider kommunistlik reziim – romantiline, eksootiline, ponev! Kas sellesse riiki on vaikese lapse ja seljakotiga turvaline ja vastutustundlik randama minna? Ootamatult avastan, et seekord pakub Vietnam tosiseid katsumusi, mis panevad proovile mu senised toekspidamised ja nii monigi kord koigutavad mu maailmaparandamise usku.

Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et tuleb minna. Moistsin, et stabiilsus on mu elus muutunud asjaks iseeneses – nii leidsin endas julguse uksluisest mugavustsoonist pea ees vette hupata. Tegime elu- ja teekaaslasega kummekond ebaratsionaalset otsust, loobusime headest tookohtadest ja osalusest kasumlikus aris, mahutasime vara seljakottidesse ning soitsime Kambodzasse.Nagime agressiivseid suurlinnu, valge liiva ja sinirohelise veega umbritsetud palmisaari, jarvedel-jogedel ujuvaid kulasid ning magidzunglites metsavaime kummardavaid vahemushoime. Kaisime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, ja tunnistasime vaatepilte, mida esiti uskuda ei tahtnud. Muutusime hullumeelses liikluses rolleriga teed otsides voi uurikodu olmega maadeldes pooleldi kohalikuks. Opetasime kloostrikoolis inglise keelt ning otsisime khmeeride jalgi praegusest Vietnamist.Nagime uskumatut vaesust, aga ka uskumatut elujaatust, edasipuudlikkust ja leplikkust. Nii muutiski see maa poordumatult meie vaatenurka elule.