|
Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et tuleb minna. Moistsin, et stabiilsus on mu elus muutunud asjaks iseeneses – nii leidsin endas julguse uksluisest mugavustsoonist pea ees vette hupata. Tegime elu- ja teekaaslasega kummekond ebaratsionaalset otsust, loobusime headest tookohtadest ja osalusest kasumlikus aris, mahutasime vara seljakottidesse ning soitsime Kambodzasse.Nagime agressiivseid suurlinnu, valge liiva ja sinirohelise veega umbritsetud palmisaari, jarvedel-jogedel ujuvaid kulasid ning magidzunglites metsavaime kummardavaid vahemushoime. Kaisime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, ja tunnistasime vaatepilte, mida esiti uskuda ei tahtnud. Muutusime hullumeelses liikluses rolleriga teed otsides voi uurikodu olmega maadeldes pooleldi kohalikuks. Opetasime kloostrikoolis inglise keelt ning otsisime khmeeride jalgi praegusest Vietnamist.Nagime uskumatut vaesust, aga ka uskumatut elujaatust, edasipuudlikkust ja leplikkust. Nii muutiski see maa poordumatult meie vaatenurka elule. |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.