Найти книгу: "„Neiu lootoslille poti all“ : Hiina muinasjutt (1929)"

Lumivalgukesega seob seda hiina muinasjuttu mitu motiivi. Esiteks ema, kes oma tutart kiusab ja tappa tahab. Teiseks uhelt poolt rohelise ja teiselt poolt punase virsiku motiiv, mis vastab Lumivalgukese sokutatud murgisele punase posega ounale. Siin muundab end kuri noid, tudruku ema, end poolroheliseks ja poolpunaseks virsikuks. Noormees hammustab virsikut ja virutab selle vastu kivi. Kohe muutub virsik tagasi noiaks. Kuri noid tahab tappa nii oma tutart kui ka vaimeest ning ihkab nende soolast verd, ta ei lase end ara petta magusa kuke verega. Lumivalgukese muinasjutus soob kuri ema voi voorasema oma tutre kopsude-maksade voi sudame asemel mone metslooma kopsusid-maksasid voi sudant.

Vendade Grimmide rohkem- ja vahemtuntud muinasjutte. Kokku on e-raamatus rohkem kui 60 muinasjuttu.

"Tuhat ja uks ood" on Lahis-Ida ja Louna-Aasia muinasjuttude kogumik, mis koostati araabia keeles islami kuldajastul. Raamjutustuses raagib jutuvestja Seherezade naistes pettunud valitsejale igal ool uhe muinasloo, et too jutukuulamise ponevusest lukkaks edasi oma otsuse Seherezade tappa. Vikipeedia

[…]Allee on hamar ja inimtuhi – see vist mojubki mu meeleolule ja ma utlen poolvaljult, isegi ornalt: „Loodame, et minu poisil on koik hasti.” Siis motlen ma Agnesele – korraks kujutlen teda usna selgesti teki all lamamas: ei tea, kas ta vasaku jala natuke moondunud varvas on teki alt valjas voi mitte? – ja jalle libiseb hardusehoog nagu kerge puudutus minust ule. Istun pingile. Mul on siis nuud poeg… Ent see koik on minust kuidagi kaugel. Ma naen kull selgesti, kuid nii, nagu vaataksin binoklisse, mis on valepidi kaes.[…]

"Torupillide, haldjate ja hiiglaste" autori haldjajutte, kus harjapolvlased pakuvad peidetud varandusi ja ruustavad veinikeldreid. Haldjad varastavad lapsi ja jatavad nende asemele vahetisi. Koige vaimukam lugu aga raagib peata ratsanikust, kellele hakkab meeldima uks uljas ratsutaja.

Kaua, kaua aega tagasi, kui maailmas oli veel maagiat ja asjad polnud alati niisugused, nagu need paistsid olevat, elas Inglismaa kauges pohjaosas lagunenud lossis ilus tudruk, kelle silmad olid mustad nagu laukapuu viljad novembrikuus ja nahk sama valge kui selle oied martsis. Paljude teenrite asemel, kes neiu eest hoolitseksid ja tema jarele vaataksid, oli seal vaid uks kuurus ja kortsus vanaeit, ja sodurite asemel, kes teda valvaksid, oli seal vaid ukssarvik. Ta oli suureparane olend, valge nagu esimene lumi Chevioti magedel, ta meenutas noort hirve, kuid sarvede asemel oli tal uks sarv otse ta sametise lauba keskel ja ta silmad polnud mitte pruunid hirvesilmad, vaid sinised nagu kulmamailase oied, mis kasvavad vallikraavis. Kui moodusid aastad, hakkasid randajad raakima, et nad olid nainud seda tudrukut, kes kondis paljajalu uksildasel mael ja keda saatis koikjal lumivalge ukssarvik. Seda kuuldes motlesid paljud noormehed, et oleks tore kuttida nii haruldast looma ja seda tappa, seejarel aga kosida ilusat neidu ja temaga abielluda.