Найти книгу: "Kui koik on oeldud"

Kui peaksite oma elu kokkuvotmiseks valima viis inimest, kes nad oleksid? Mida utleksite toostiks, kui tostaksite neist igauhe auks klaasi? Ja mida saaksite lopuks teada enda kohta, kui koik on oeldud?
Uhel juunikuu laupaevaohtul tellib Maurice Hannigan Rainford House’i hotelli baaris viis erinevat jooki. Iga toostiga tervitab ta enda jaoks olulist inimest, jutustades nende kaudu loo oma elust, kahetsusest ja vaenust, armastusest ja onnestumistest. Suu ja kadeduse, vaaritimoistmiste ja valede vorku poimitud naabrite ja perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor oelda, et eluloksud ei muuda tegelikult vaga palju selles, mis on inimloomusele omane. Liigsesse nostalgiasse ja kurvameelsusse kaldumata ohjab Griffin meisterlikult usna keerulist suzeed, luues luust ja lihast tegelaskujud, kes ei jata lugejat ukskoikseks. Ta oskab hoida parajalt pinget vaheldumisi mitmel ajareal kulgevas narratiivis.
Anne Griffin on John McGaherni ja Hennessey New Irish Writing kirjandusauhinna voitja. Tema luhilugusid on teiste seas avaldanud The Irish Times. Ta on tootanud Waterstonesi ettevotetes nii Dublinis kui ka Londonis ja lisaks erinevate heategevusorganisatsioonide juures. Dublinis sundinud Anne elab koos abikaasa ja pojaga Iirimaal Mullingaris. „Kui koik on oeldud“ on tema esikromaan.

“Olime just abiellunud, noored inimesed… Veiko vennanaine rehkendas lausa valja, mitu minutit moodub, kui vanaema seltskonnas jalle pisipere kohta parib – see oli justkui kohustuslik kusimus. Ja ehkki sa ise tead, et pisiperet ei tulegi, teed ikka head nagu,” utleb Anu. Paariaastase proovimise jarel utles Veiko: „Nuud aitab. Me ei proovi enam kunstlikult, sest ma ei saa kauem korvalt vaadata, kuidas sa oma kehale haiget teed.” Selle asemel hakkas ta aegamisi raakima: „Voib-olla meie roll siin elus on hoopis teistsugune – voib-olla peaksime lapsendama?” Raamatu autori teekond kaesoleva raamatu tegelaste – teistest vanematest sundinud lapsi kasvatavate perede juurde, sai alguse aastal 2011, kui ta oli alustanud vabatahtlikuna tegevust mittetulundusuhingus Oma Pere*. Koostoost sundis fotonaitus, mis ringles 2012. aastal peaaegu uheksa kuud mooda Eestit. Lapsendamisele puhendatud naitust kulastas ja perede pilte tutvustavaid tekste luges ule 10 000 inimese. Oli utlemata selge, et lood elust enesest puudutasid paljusid inimesi, kes olid otseselt voi kaudselt seotud teistest vanematest sundinud laste kasvatamisega. Naitusest, piltidest ja pilte tutvustavatest tekstidest kasvas valja 14 lugu kaesolevasse raamatusse. Raamatus kajastatud lugudele on kirjutanud jarelsonad perede koolitaja Viiu Orgmets ja psuhholoog, superviisor ning perede noustaja Maie Salum * mittetulundusuhing Oma Pere seisab lapsendatavate laste ja lapsendajate huvide eest Eestis.