Найти книгу: "Sonad sugavas sinises"

Uks sudamlikumaid raamatuid, mis mulle ule pika aja on katte sattunud. – Jennifer Nieven Aastaid tagasi oli Rachel armunud Henry Jonesi. Paeval enne kolimist pistis tudruk poisi perekonnale kuuluvas raamatupoes tema lemmikraamatu vahele armastuskirja. Ta jai ootama. Kuid asjata. Nuud on Rachel tagasi ja peab tootama raamatupoes poisi korval, keda ta parema meelega, kui vahegi voimalik, naha ei tahaks. Parema meelega oleks Rachelil hoopis mujal – ta tahaks pogeneda kusagile, kus reaalsus teda katte ei saaks. Sest tema venda ei ole enam ja Rachel ei suuda kujutada ette tulevikku ilma temata. Ka Henry tulevik ei toota tulla eriti paljulubav. Tema tudruk jattis ta maha. Tema ema tahab ara muua nende koduks oleva raamatupoe ja ta perekond on lagunemise aarel. Kulg-kulje korval raamatupoes tootades, umbritsetuna tuhandetest raamatutes tarkavatest armastuslugudest, taipavad nad, et kuigi sul ei pruugi alati elu ule kontrolli olla ja kuigi elu voib olla ka taiesti valjakannatamatu, on voimalik, et monikord sonadest ja armastusest ja uutest voimalustest taiesti piisab. See on lugu armastusest. See on lugu raamatute armastamisest. See on lugu raamatupoest, kus kliendid jatavad raamatute vahele kirju voorastele, armsamatele, poeetidele, sonadele. See on lugu Henry Jonesist ja Rachel Sweetiest, kes olid kunagi parimad sobrad. Nuud on Rachel tagasi. Ta otsib oma tulevikku raamatutest, mida inimesed armastavad, ja sonadest, mille nad endast maha jatavad. Monikord on vaja luuletajaid.

„See raamat koneleb minu pojast Farrokh Bulsarast. Maailma jaoks sai ta loomulikult tuntuks Freddie Mercury nime all. Kuid koige muu korval oli ta alati endiselt armastav poeg ja pereliige. Ma igatsen teda kohutavalt, aga tanu tema muusikale ei ole ta minust kunagi kaugel. Selle ainulaadse mehe – ja armastatud poja – anne ja intelligents tagab, et malestus temast jaab pusima ka tulevastes polvkondades. Niisiis ma loodan sudamest, et naudite tema enda sonade lugemist, sest need naitavad tapselt, milline imeline mees ta oli.” Jer Bulsara

Heli Kunnapase neljas noorteromaan „Utlemata sonad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja utlemata sonu. Armastust ja selle puudumist… voi liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud ponevalt ja pinge ei vaibu teose lopuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvotted aitavad naha ning moista inimeste valiselt kummaliste tegude sugavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sugav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise vaartused.

"Pettumus karjub valja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra oigesti. Aga sees ei kisuks nii oudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on uhepoolsed. Justkui oleksid utlemata sonad meie vahele praegu seina ehitanud… Seina, mille kummagi poolel seisame uhes oma sarnaste soovide ja tunnetega…"

Voiks oelda, et luuletus on kui soetukk, mis teab tunde polemist. Aga ta suttib iga kord, kui Sa loed.
Autor