Найти книгу: "Lumivalge ja roosipuna"

Lumi ja Roosi ei teadnud, et nad elasid muinasjutus – keegi ei tea seda kunagi.Elasid kord kaks ode: Lumivalge, kel olid kiharad valged kui luigel, ja Roosipuna, kel olid juuksed justkui mustast siidist. Nad elasid imelise aiaga suures majas koos isa ja emaga, kes armastasid neid rohkem kui paikest ja kuud taevas. Ent see oli enne, kui mets roovis neilt isa ja kurbus vottis oma voimusesse ema. See on lugu kahest oest ja noiutud metsast, mis on oodanud, et nad tuleksid ja murraksid selles peituvad hirmsad loitsud.Selles imeilusate piltidega lasteraamatus jutustab autor-illustraator Emily Winfield Martin umber klassikalise, kuid vahetuntud muinasjutu Lumivalgest ja Roosipunast.

Vihmasel novembripaeval kutsutakse Frankfurdi politseijaoskonna detektiivid Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein uurima kummalist liiklusonnetust: uks naine on kukkunud jalakaijate sillalt otse all soitvale autole. Tunnistajad vaidavad, et teda lukati. Juurdlus viib Pia ja Oliveri vaikesesse kulla, kus ohver elas. Septembriohtul uksteist aastat varem lahevad sealtsamast kulast jaljetult kaduma kaks seitsmeteistaastast tudrukut. Nende morvas moistetakse kaudsete toendite pohjal suudi kahekumne kahe aastane Tobias Sartorius, Rita Crameri poeg, kes pannakse kumneks aastaks trellide taha. Pia ja Oliver kuulevad, et Tobias on parast karistuse kandmist kodukulla tagasi poordunud. Kohalikud on tulvil vaenu. On runnak Tobiase emale kuidagi asjaga seotud? Kulaelanikke kusitledes porkavad uurijad vastu vaikimismuuri. Ja siis laheb kaduma jargmine noor neiu ning tundub, et koletislikud minevikusundmused on maalilises maakohas taas arkamas. Uurimisest saab voidujooks ajaga, sest kulaelanike jaoks on suudlane selge – ja sel korral on nad valmis kohtumoistmise oma katesse votma. Kaasakiskuvalt ponev, inimloomuse ja uhiskonna sugavamaid tumedaid hoovusi paljastav mitmekihiline morvamusteerium ei paku mitte ainult haaravat lugu, vaid uurib uhtlasi tagajargi, mida voivad uhes vaikelinnas kaasa tuua kuulujutud, voimumangud ja puudlus iga hinna eest hoida pusti lugupeetuse fassaadi. „Lumivalgeke peab surema“ on tunnustatud Saksa krimikirjaniku Nele Neuhausi suureparane ponevik, mis avab tema Bodensteini ja Kirchhoffi lugude sarja.

Kord sudatalvel, kui lumehelbeid langes nagu sulgi taevast, istus kuninganna eebenipuust raamiga akna all ja ombles. Nii istudes ja aknast valja vaadates torkas ta endale noelaga sorme ja lumele langes kolm tilka verd. Punane oli valgel lumel nii kaunis, et kuninganna motles endamisi: „Ma sooviksin endale last, kelle nahk on valge kui lumi, huuled punased kui veri ja juuksed mustad kui eebenipuu.“ Aasta parast sundiski kuningannale tapselt selline tutar. Lapsukese nahk oli valge kui lumi, huuled punased kui veri ja juuksed mustad kui eebenipuu.

Vennad Grimmid panid „Lumivalgukese“ muinasjutu esimese variandi „Onnetu laps“ kirja 1808. aastal. See jai nende elu ajal kasikirja. Vennad Grimmid avaldasid „Lumivalgukese“ muinasjutu 1812. aastal oma suure muinasjutukogumiku „Laste ja kodu muinasjutud“ esmatrukis. Nad redigeerisid iga uue truki jaoks oma muinasjutte, kuna nii lapsevanemad, kooliopetajad kui ka kiriku esindajad kritiseerisid muinasjutte nende vagivaldsuse parast. Naiteks asendas Wilhelm Grimm „Lumivalgukese“ teisest trukist alates kurja ja jumalakartmatu ema kurja ja jumalakartmatu voorasemaga. Siinses valjaandes on kolm „Lumivalgukese“ varianti ja vendade Grimmide kommentaarid „Lumivalgukese kohta“.