Найти книгу: "Tuhande tahe saar"

11-aastane Tigris on peaaegu kogu oma elu isaga kahekesi elanud. Isa ja tutar kolivad uude, vaiksemasse korterisse ja Tigris leiab muude asjade hulgast kummalise kasti, mille peal on tema ema nimi. Kas see on volukast? Tigris poeb sinna sisse ja jaab magama … ning arkab hoopis teises maailmas! Ta pole kunagi varem nainud midagi saarast nagu Tuhande Tahe saar. Seal on Ariann oma lauludega, tahekivid ja Leo oma pilvelammastega. Ja mis koige parem – seal kuskil peab olema Tigrise ema! Ent saarel on ka Vari ja nuud on see hakanud kustutama taevast tahti, mis saarele elu annavad. Seal on ka eluohtlik Kivistunud mets, kuhu Tigrise ema kadus …„Tuhande Tahe saar” on seikluslik ja ponev, aga ka liigutav lugu soprusest ja igatsusest. Emma Karinsdotteri sudamlik fantaasia tuletab meelde Astrid Lindgreni „Vendade Lovisudamete” ja „Mio, mu Mio” imelist maailma.

Ahvenamaa on unikaalne oma enam kui kuue tuhande saare ja saarekese poolest. Saarestiku rahu ja vaikus on lummavad ning inimesed helded ja tarmukad. Punased rabakivikaljud, loputu avarus ja kohalike julgustav utlus „koik saab korda!“ on meeltes ka siis, kui olen sealt linnamelu keskele naasnud.Ses saareriigis on nuansse, mille avastamiseks tuleb kohalikus taktis kulgeda. Nii naeb inimesi, kohti ja iseennast taiesti uuest ja ootamatust kuljest. Kui ma 1998. aastal Ahvenamaa uhele eraldatumale saarele nimega Kokar suvetoole soidan, ei oska ma seda koike veel hinnata.Olen Kokaril, millest ongi saanud minu Ahvenamaa, muu hulgas turiste majutanud, muujaametit pidanud ja giidina paljajalu mooda saari mutanud. Sealse rahva, puutumatu looduse ja mere keskel elades ja tegutsedes olen leidnud ajatuid parleid, mida kannan sudames koikjal. Just siis, kui tahan oma soitmistele punkti panna, algavad minu jaoks uued peatukid pealinnas Mariehamnis.