Найти книгу: "Punin und Baburin"

…Ma olen nuud vana ja haige – ja motlen koige sage­damini surmast, mis iga paevaga ikka lahemale tuleb; harva motlen moodunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma kudeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mooda varjulist puiesteed kondides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sundmusi, inimesi: kuid mu motted ei peatu siis kupsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepolve voi poisiikka. Nii ka praegu: ma naen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen koigest kaheteistkumneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit… Kuid ma jutustan koigest jargemooda ja seotult.