Найти книгу: "Laanekuru saaga"

TAGASIPILK KAIDUD TEELE Teekonna lopul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel labielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele opetaja, voiks oma tutrepojaga rahul olla, sest tanu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi labi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis toi roomu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile puhendan kaesoleva raamatu nimiloo – ulevaate tema kodutalu kaekaigust labi aastakumnete, mis ilmub esmakordselt. Peale selle on siia raamatusse koondatud minu pohitoo korval kirjutatud luhiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka moned seni ilmumata luhilood. Novell „Udu teel“ on minu debuutteos, mis margiti ara 1963. aasta „Loomingu“ novellivoistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ara toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta voistlusel II (tol voistlusel korgeima) preemia. Rezissoor Veljo Kasperi muudetud stsenaariumi jargi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakavaravad“. Novelli „Paevast paeva“ kirjutasin oma toonase ettevotte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tahendas mulle uue tookoha otsimist. Ka teised luhemad novellid on sundinud tosielust. Nii et – head lugemist!

Raamat koondab endas kolme nn. muinasaja-saagade zanri kuuluvat teksti, mis algselt on kirjutatud vanapohja e. vanaislandi keeles ning parinevad 13.–14. sajandist. „Hervori ja Heisreki saaga“ pohineb vaga iidsel kangelasluulel, millest osa on pohjust pidada vanemaks ka „Vanema Edda“ luuletustest. Samuti leidub selles unikaalne kogu vanapohja moistatusi. „Uhekaelise Egili ja Ismundr Berserkitapja saaga“ on oskuslikult kirjutatud ja tempoka suzeega viikingisaaga, milles leidub hulgaliselt seoseid vanapohja mutoloogia ja rahvaparimusega. „Eirekr Randuri saaga“ on seevastu vaga opetatud ning allegoorilist lugemist noudev tekst, millel on lahedased seosed keskaegse korgkirikliku kontekstiga ning ilmne kristlik moraal. Uhest kuljest jatkab raamat „Volsungite saaga“ tolkimisega alguse saanud suunda ning vahendab eesti keelde jarjekordse annuse fantastilisemat laadi saagakirjandust, teisalt puuab see aga avardada kattesaadava tekstikorpuse piire ka kvalitatiivses mottes ning tuua lugejani tekste, mis on monevorra eriilmelised, seda vaatamata toigale, et neid koiki on – vahest parema klassifikatsiooni puudumisel – liigitatud uhise nimetaja alla.

13. sajandil tundmatu islandi autori kirjutatud “Volsungite saga” pohineb oluliselt vanemal materjalil, mille juured ulatuvad tagasi vahemalt suure rahvasterandamise aega 5. sajandil. “Volsungite saga” on nn. vana-aja saagade korpuse koige tuntum tekst, lugu lohetapja Sigursist ja Volsungite soo langemisest oli kunagi uldtuntud kogu Pohja-Euroopas. Sigursi loo tanapaeval tuntuim keskaegne umberjutustus on keskulemsaksakeelne “Nibelungide laul”. Saagas antud pilt muinaspohja eetikast ja elulaadist, voi sellest, kuidas seda korgkeskaegsel Islandil maletati ja ette kujutati, on rikas ja mitmekulgne ning pakub koigele lisaks vaieldamatut kultuuriloolist huvi.