Найти книгу: "Veripunase taeva all"

Pino Lella ei taha ei sojast ega natsidest midagi teada. Ta on tavaline Itaalia teismeline, kellele meeldivad ule koige muusika, toit ja tudrukud, kuid nooruspolve suutud ja muretud mangud on loppemas. Kui ta kodumaja Milanos liitlasvagede pommirunnakus havib, uhineb Pino porandaaluse vorgustikuga, mis aitab juutidel teisele poole Alpe pageda, ning armub endast kuus aastat vanemasse kaunisse leske Annasse.Pino vanemad tahavad poega saasta ning sunnivad teda astuma Saksa armeesse – nende arvates paaseb ta niimoodi rindele saatmisest. Kui aga Pino haavata saab, voetakse ta pelgalt kaheksateistkumne aastasena Adolf Hitleri asemiku Itaalias ning uhe Kolmanda Reich’i koige moistatuslikuma ja voimsama vaejuhi kindral Hans Leyersi isiklikuks autojuhiks.Nuud, kus Pinol on voimalik liitlaste huvanguks Saksamaa korgema vaejuhatuse jarele luurata, suudab ta oma salajast voitlust pidades valja kannatada nii sojakoledused kui ka natside okupatsiooni ning tema julgusele annab tiivad armastus Anna vastu ja unistus nende tulevasest uhisest elust.Unustatud kangelase toestisundinud lool pohinev „Veripunase taeva all“ on voimas lugu uhe noore mehe uskumatust vaprusest ja sitkusest ajaloo sungeimatel hetkedel.Raamatu pohjal on valmimas teleseriaal.MARK SULLIVAN (snd 1958) on kirjutanud kaheksateist romaani, sealhulgas New York Timesi menuka sarja „Private“, mida ta kirjutab kahasse James Pattersoniga. Ta on oma teoste eest saanud arvukalt auhindu, sealhulgas WHSmithi uue talendi auhinna, ning tema teostele on omistatud New York Timesi markimisvaarse raamatu ning Los Angeles Timesi aasta parima raamatu aunimetused. Ta kasvas ules Massachusettsi osariigis Medfieldsis ning lopetas Hamiltoni kolledzi. Seejarel tootas ta rahukorpuse vabatahtlikuna Laane-Aafrikas Nigeris. Ameerika Uhendriikidesse naastes omandas ta Northwesterni ulikooli Medilli ajakirjandusinstituudist magistrikraadi ning hakkas toole uuriva ajakirjanikuna. Sullivan armastab suusatada ning elab koos abikaasaga Montana osariigis Bozemanis.Eesti keeles on Sullivanilt ilmunud „Puhtaks saamine“ (2000) ja „Vaimutants“ (2002) ning koos James Pattersoniga „Salamangud“ (2012).

Suurt toorahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli parast Stalini surma kull veidi praotunud, aga kuuekumnendate aastate keskpaiku sulgus see jallegi. Umbseks konnatiigiks muudetud uhiskonnas hakkas vaba motte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad moodusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis kull pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva paikest naitas. Paraku sedagi mitte koigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…

Viimane, neljas raamat tetraloogiast “Kodutute kula”. Meie ajaarvamise teise aastatuhande loppu jaab tahistama vere ja vagivallaga loodud ja pusti hoitud suurriigi – Noukogude Liidu – kokkuvarisemine. Vaike Eesti riik saab jalle vabaks, uus elu jouab ka Raudiku kulla. Paraku on pool sajandit kestnud voorvoim ja pealesunnitud eluviis inimestesse oma jalje jatnud. Kasumajanduses ules kasvanud, ei suuda nii monigi neist uute tingimustega kiiresti kohaneda ega uusi voimalusi naha. Sissetulekuta maainimesi ahvardab senisest veelgi suurem vaesus, sest oma riigi elukorraldus ei ole veel jalgu alla saanud. Samas leidub ka ettevotlikke inimesi, kes uleminekuaja tingimustes kiiresti rikastuda puuavad, see aga onnestub vaid vahestel. Pisitasa hakkab uutmoodi elu ka Raudiku kulas juuri ajama. Isegi mois saab peremehe ning kulaelanikud, kes on aastate jooksul mujalt siia sattunud, leiavad endale nii too kui ka turvalise eluaseme, oma isikliku kodu. Raudiku ei ole enam kodutute kula, sest varske laanetuul on tumedad pilved laiali puhunud.

Midagi motlemata, lihtsalt selleparast, et hirm juhtunu parast polnud veel kadunud, jooksis Samala hertsogi poole ja surus ennast tema vastu."Sa… oled terve!" Ta kaed sirutusid hertsogi kaela umber ja kui mees ta embusse vottis, hoidis ta mehest kramplikult kinni. Mees vaatas alla tema peale, naise silmad olid pisaratest udused, huuled varisesid, ja mees motles, et mitte keegi ei saa olla armsam. Seejarel katsid ta huuled naise suu. Hetke ei suutnud Samala uskuda, et see on tosi.Siis tundis ta, et kindlasti on ta surnud ja mees on ta kandnud taevasse, kus on ainult lilled ja muusika ja armastus.

Mingi muistse soja kaigus Paikesesse uputatud tahekindlus tulistab valimatult koiki lahenejaid ja seetottu on Maa unustatud kolgas. Inimkond elab tuhandetel planeetidel, kuid monedel Inimkonna Foderatsiooni Julgeoleku agentidel on siiski «votmeid», mis lubavad neil aeg-ajalt Maale peitu tulla. Nende kohalik esindaja on otsustanud tolle veidra seltskonna joudehetkil raagitud lugusid meile edasi jutustada, nii hasti-halvasti, kui ta neist aru saab. Tolles loos – kolmandas sellises – on kolonel Zatereit hadas kummalise poordruumipilvega, miljard aastat tagasi kadunud tsivilisatsiooni loominguga, mis peidab endas Maast sada tuhat korda suuremat vaga meeldivat elukeskkonda. Too Tau Sormuse nime all tuntud moodustis asub Rahutoojate Impeeriumi piiril ja koik – Impeerium, foderatsioon, enamasti Piiriasukateks nimetatavad riigikesed, vaba ruumi Kaubandusliidud ja ilmselt ka voorrassid – tunnevad selle vastu teravat huvi. Inimkonna Foderatsiooni suhteid Rahutoojate Impeeriumiga saab koige paremini iseloomustada nii, et nad ei ole veel sojalisse vastasseisu sattunud. Lisaks on Sormusel ja teistel selle piirkonna planeetidel silmapilkset uhest teise uleminekut voimaldavad platvormid – samuti uhe ammukadunud voorrassi looming, mille kasutamist koik meeleheitlikult selgeks puuavad oppida. Zatereiti Tau Sormuse retkele lisavad vurtsi ka uks 400 aasta eest pagendusse saadetud ning selle aja peamiselt Impeeriumis tegutsenud sugulane ja uks koos oma pantvangidega sundmuste keerisesse sattunud piraat.

See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuopetaja peres 1950–1960ndate Noukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat koigevagevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel. Hoolimata sellest peaks kirikuopetaja peres sundinu justkui enesestmoistetavalt jagama maast madalast oma vanemate toekspidamisi. Miks olen sundinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere randama uhest kohast teise? Miks minu isa on valinud uhiskonnas vaartusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse? Nende kusimuste ule murrab teismeealine tudruk pead iseendas ja oma paevikus. Pika kaalumise jarel astub ta vanemate seatud teelt korvale ja valib uliaktiivse osalemise noukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tahelepanu ja uhiskonna tunnustust. Seda koike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta suda jaab pooleks: olles nagu teised, on ta sudames siiski tugevasti oma vanematega seotud. Ohtuti pimeneva tahistaeva all seistes kusib ta endalt: kuidas edasi? Voi hoopis – tagasi? Oma vanemate parandi juurde?