Найти книгу: "Poimunud saatuselongad"

Oi, oudust! Mariina tundis, kuidas ihukarvad pusti tousid ja suda taas meeletult kloppima hakkas. See polnud enam tema ettekujutus, ta oli seda taiesti selgelt kuulnud. Issake! Marisaks oli teda kutsunud ju uksnes tema, mis tahendab ainult seda, et ta on jallegi kohal! Ta on mind ules leidnud…