Найти книгу: "Ukski pere pole saar"

„Ukski pere pole saar“ on liigutav ja kaasakiskuv lugu aktiivsus-ja tahelepanuhaire (ATH) ja autismispektri hairega last kasvatava pere igapaevaelust.“Ukski pere pole saar” raagib suutundest, mis on tuttav paljudele erivajadustega laste vanematele, ja sellest, kuidas lapse vajadust suurema toetuse jarele pannakse pahatihti halva kasvatuse, liigse suhkru voi ebaturvaliste peresuhete suuks.ATH-lapsed endale kulge sildi „rumal“ voi „halvasti kasvatatud laps“, kuid ATH-l pole rumaluse ega halva kasvatusega mingit pistmist. Samamoodi kogevad halvustamist ATH-ga laste vanemad, kes tunnevad end sageli lapsevanema rollis ebaonnestununa, kuid kes janunevad hoopis moistmist ja toetust.See raagib uhiskonnast ja koolisusteemist, mis tihti ei aktsepteeri erinevusi, ja uhe lapse igatsusest kuuluda teiste hulka.Raamat pohineb autori isiklikel kogemustel ja pakub kindlasti samas olukorras olevatele peredele nii aratundmishetki kui ka lohutust.

Olen alati moelnud, et kunagi kirjutan raamatu. Oma elust. Nii palju on saanud nalja, nii palju on olnud uskumatuid seiklusi, kokkusattumusi, kurbust ja onne.Kirjutada mulle meeldib. Ja pensionaripolveks on malestused settinud kullaks ja mullaks. Liigne emotsioon ja ebaolulised seigad on minema holjunud, jaanud on vaid ehtne ja hea. Nii ma arvasin. Mida ma arvata ei osanud, on see, et kirjutan raamatu juba nuud, neljakumne seitsmesena, kiiruga, telefonis uhe sormega tippides. Ja moeldes mitte oma elust, vaid suremisest.2017. aastal ALS-i diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes ravimatu haiguse tottu otsustas oma elu lopetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Sveitsis. Tema erakordne lugu tekitas uhiskonnas avaliku diskussiooni, kus raagiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja paljudest muudest inimvaarset elu puudutavatest teemadest. Jane pidas oma missiooniks ALS-i-teadlikkuse tostmist, sotsiaalsusteemi kitsaskohtadest ja vaarikast elu lopust raakimine oli tema viimane too.Tegemist on kaasahaarava raamatuga, mis teema sungusele vaatamata sisaldab parajalt huumorit ja helgust. Jane oskas naha positiivset seal, kust seda tavaliselt otsida ei osata. Ta oskas kirjeldada sugava sisemise veendumusega ka koige tavalisemaid eluhetki. Raamatu muudab huvitavaks just autori voime naha seda, mis on toeliselt tahtis ja kaunis, eristada olulist vahemtahtsast ja seda kirjeldada viisil, mis ei jata kedagi kulmaks. Ostes raamatu „#ukskilihaseiliigu“ toetate Janno Puusepa Fondi.