Найти книгу: "Uhe tudruku lugu"

Ma olin kolmeteistkumnene, kui mina ja Tommy Webber teisipaeva ohtul kell 11 Montaras vana Chart House’i korval parklas Tommy Buickis mu isale vahele jaime. Tommy oli seitseteist ja minu venna Darreni nii-oelda sober. Ma ei armastanud teda. Ma pole isegi kindel, kas ta meeldis mulle.
Kolm aastat on Deanna Lamberti elu nii koolis kui ka kodus olnud oudusunenagu. Tudinenud pidevast narrimisest ja “kooli litsi” rohuvast rollist, unistab Deanna uuest elust koos oma venna perega. “Uhe tudruku lugu” on motlemapanev debuutromaan ammustest vigadest ja andestamise joust. Kumme aastat parast ilmumist peetakse seda raamatut endiselt uheks parimaks noorteromaaniks, mille lavastaja Kyra Sedgewick filmiks vormib.
Sara Zarr on viie noorteraamatu tunnustatud autor, tema seni viimast romaani “Lucy variatsioonid” nimetas New York Times “elegantseks romaaniks”. Tema kuues romaan “Gem & Dixie” ilmub USA-s aprillis 2017. Zarri romaan “Uhe tudruku lugu” oli Riikliku raamatuauhinna finalistide nimekirjas, kahel korral on tema raamat voitnud Utah raamatuauhinna. Tema raamatuid on aasta parimate sekka arvanud paljud institutsioonid, naiteks Ameerika Raamatukogude Uhing, Kirkus, Publisher’s Weekly, School Library Journal, Guardian, Rahvusvaheline Lugemise Uhing ning New Yorgi ja Los Angelese avalikud raamatukogud. Sara Zarr sundis Clevelandis ja kasvas ules San Franciscos, praegu elab ta koos abikaasaga Salt Lake Citys.

Sara Zarri esimene romaan jutustab vihale ajava loo, mille tegelased on imekaunilt valja joonistatud. “Uhe tudruku lugu” on toeliselt haruldane raamat – seda on peaaegu voimatu kaest panna ning jaab sind veel kauaks kummitama. – John Green, “Suu on tahtedel” autor

Gallagheri Akadeemia vaidab end olevat tutarlastekooli geeniustele. Tegelikkuses tahendab selles koolis kehaline kasvatus suvenemist voitluskunstide peenematesse saladustesse, reaalained annavad ulevaate moodsamatest keemiasoja trendidest ja kodutoode hulka kuulub salakoodide murdmine.Ehkki opilane Cameron Morgan oskab neljateistkummet keelt ja suudakstappa mehe oma paljaste katega seitsmel fantaasiarikkal moel, pole tal aimugi, mida ette votta siis, kui ta kohtab tavalist poissi, kes peab teda tavaliseks tudrukuks.New York Timesi bestsellerPABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

Gallagheri Akadeemia vaidab end olevat tutarlastekooli geeniustele. Tegelikkuses tahendab selles koolis kehaline kasvatus suvenemist voitluskunstide peenematesse saladustesse, reaalained annavad ulevaate moodsamatest keemiasoja trendidest ja kodutoode hulka kuulub salakoodide murdmine. –Cammie Morgan leidis imelise poiss-sobra Joshi, kuid sunniti temast loobuma. Suda murtud, ei ihka ta nuud muud kui uut rahulikku semestrit. See on muidugi tuhi lootus, kui sa parined auvaarsest luurajate suguvosast ja kaid erakordsetele tudrukutele moeldud spioonikoolis.Cammie puuab kangesti olla tavaline tudruk, kuid ohtlik elu ei jata teda maha. Koos sopradega avastab ta, et kool valmistub voorustama imelikke kulalisi, kel koodnimeks Mustsarv. Ja siis suudistatakse just teda koigi kooli saladuste tosisesse ohtu seadmises. Et tode lagedale tirida ja Cammie suust puhtaks pesta, ronivad tema ja ta sobrad oige pea kooli salakoridorides ja jalitavad koike ning koiki. Ehkki nad on treenitud spioonid, on vastased seekord nutikamad (ja nunnumad) ning panused korgemad – nii kooli saatuses kui ka Cammie sudames.PABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

Mehhikos on eluliselt tahtis olla inetu voi vahemalt vaga tavalise valimusega tudruk. Ilusad tudrukud roovitakse ara. Mehhikos utlevad emad tihti, et sundis hoopiski poiss. Raamatu peategelane Ladydi Garcia Martinez elab kuuliaukudest rougearmilises Guerreros, halbade uudiste osariigis. Ta elab kulas, kuhu ukski opetaja ei jaa. Ladydi ja ta soprade telekaharidusega emad kaevavad tutarde narkokaupmeeste eest peitmiseks poldudele auke, tudrukute isad on lainud ara ule joe Uhendriikidesse. See on lugu suureks saamisest, mis toimub ka siis, kui lapsepolve ei ole eriti olnudki. Seda pohjusel, et Ladydi ja tema ema teavad liiga hasti, kuidas Mehhikos asjad kaivad. Tihtipeal uletab nende kahe diagnoos maa hadadele tabavuselt, aga eelkoige vaimukuselt ja elujaatavuselt, sadade ajakirjanike, inimoiguslaste ja rahvusvaheliste ekspertide analuusi. Jennifer Clement (1960) on USA paritolu Mehhikos elav luuletaja ja kirjanik, vastne PEN-klubi president. Tema viimane ja seni auhinnatuim romaan „Palved roovitud tudrukute eest“ (Prayers for the Stolen, 2014) joudis paljudesse Euroopa ja Ameerika raamatugallupitesse ning on tolgitud juba enam kui 20 keelde. Ka kirjaniku ametivennad on kinnitanud, et raamatu rolli teadlikkuse tostmisel ja empaatia sisselulitamisel on voimatu ule hinnata. Aarmiselt tapsed, leidlikud ja vaimukad kujundid oitsevad lugejas edasi sama varvikalt nagu raamatus tegelastele nende saatust ette kirjutavad moonipollud ning kirja pandud read suudavad sokeerimisest enamat.

Kroonikat sellest, kuidas uks soomlannast kalevitudruk keset noukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ara armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jai.See lugu raagib Tallinna magede volust ja vanalinna kaanulistest kaikudest, gaasipliidil karssavatest pelmeenidest ja kurgus korvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus potradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja taiuslikest naistest, kaitsmata korvadest ja Eesti Nokiast, kaugtookontoritest ja kinnisvaraotsingutest, karmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, sudamesopradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka volgade tagasi noudmisest, tosielusarjast ja bordellist…Aga eelkoige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on.Terhi Paaskyla-Malmstrom on soome paritolu ajakirjanik ja tolkija, kes on oppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.

Varise, armas lugeja – uksed avab surnud tudrukute klubi! Tere tulemast onnetu lopuga muinasjuttude maailma! Varu taskuratte, et puhkida hirmuhigi! Jajah, varu taskuratte, sest viha-, naeru- ja nukrusepisarad paasevad lahinal voolama… Neil plikadel juba on, millest raakida. Nad teevad seda uhtaegu tundekullase helluse ja julma otsekohesusega. Nendes lugudes kohtuvad lennukas fantaasia ja verd tarretav elutruudus, sudant pitsitav ang ja vabastav naer, ornus ja rovedus, suutu alandlikkus ja vaaramatult voigas kattemaks.
Lugude autor on Gudule, kodanikunimega Anne Duguel, lennuka kujutlusvoimega daam, kes on avaldanud ule kahesaja raamatu nii lastele, noortele kui ka taiskasvanutele. Ta sundis Brusselis 1945. aastal. Pere ainsa lapsena arenes Anne’is juba oige varakult valja poorane lugemis- ja kirjutamishimu. Parast kunstiopinguid Belgias veetis ta viis aastat ajakirjanikuna Lahis-Idas ning jatkas sama tood mitme Prantsuse ajalehe-ajakirja juures. Tema esimene raamat ilmus 1987. aastal ja sestsaadik pole Gudule ilukirjandust jatnud. Esimestest teostest alates on teda saatnud suur lugejamenu ning tema looming on palvinud rohkesti auhindu. Poolrealistliku, poolfantastilisena on see sihtgrupist soltumata usna uhetaoline. Lasteraamatud on muidugi iseasi, kuid piir Gudule’i “noortekate” ja taiskasvanutele moeldud tekstide vahel pole kuigi range. Kui miski viimaseid esimestest eristab, siis vahest poeetilisem keelekasutus ja rohutatud erootilisus. 2008. aastal ilmunud kogumik koondab Gudule’i luhiromaanide paremikku.