Найти книгу: "Cavatine, op. 85, № 3 und Andante fur violine & Klavier von J. Raff"

Hugo Chavez oli fenomen. Teda on vorreldud Napoleoni, Nasseri, Peroni, Castroga, aga tegelikult pole keegi neist nagu Chavez. Ta valiti demokraatlikult, valitses nagu monarh ning tekitas uhtviisi imetlust ja polgust. Kuidas onnestus tol autokraadil ara voluda mitte ainult terve rahvas vaid ka suur osa maailma avalikkusest? Kuidas suutis ta inimesed nagu kasu peale naerma voi nutma voi maruliselt aplodeerima panna? Ja kuidas onnestus Chavezil voimule jaada hoolimata sellest, et Venezuela tema kae all kokku varises? Kui ta 1999. aastal voimule tousis, lubas ta demokraatlikku revolutsiooni, mis pidi tema kodumaad tundmatuseni muutma. Nii Venezuelas kui mujal Ladina-Ameerikas muutuski karismaatiline Chavez vaeste lootuse ja vabaduse sumboliks. Tegelikkuses aga laks riik presidendi raudsesse haardesse, valitsuse poliitilised vastaseid vangistati voi saadeti riigist valja, samal ajal semutseti koigi maailma diktaatoritega alates Castrost lopetades Ahmadinedzadiga. Tulusa naftaari riigistamise taustal varisesid kokku avalikud teenused ja lakkas olemast kesklass… Seda koike saatmas Chavezi loputud ulesastumised meedias, naiteks alatasa eetris olevas telesaates “Alo Presidente!”.