Найти книгу: "Vabrik"

1990. aastad oli karm aeg, mil murenesid aastatega kujunenud arusaamad, purunesid pikalt kehtinud tavad ja seniomandatud elutarkus kaotas olulise osa oma endisest vaartusest. Need olid aastad, mil labi uletamatutena tunduvate raskuste, labi valu ja vaeva, kujunesid uued omandi- ja inimsuhted, porkusid ning purunesid vastandlikud huvid ja soovid, sunnitades vastasseise, mis tihti tervet uhiskonda vapustasid. Paljudele oli see suurte segaduste ja kurjade kannatuste aeg, kuid mitmetele enneolematute voimaluste, otsingute, leidmiste ja loomingu aeg. Selle romaani tegelased ujuvad oma aridega just selles segases vees, puuavad kapitaalselt muutunud olukorras kuidagi toime tulla ning alustada elu ja ari viisil, millist nad varem nainud ega kogenud pole.

Tsemendivabrikus kirjeldab autor oma lapsepolve kodupaika – 20 sajandi alguse moonakula vabriku kulje all labi minategelase ja oma venna Joosepi. Ikka ja jalle kirjutab Parijogi lihtsalt ning arusaadavalt selgetest vaartustest nagu ausus ja oiglus.Sisaldab jutte: Katkine kruus, Vargus, Meie kula, Tool, Tsemendivabrik, Poissmeeste kasarm, Vabrikutont, Streik, Viimnepaev, Sadamas.[…]Ka Joosep tuli vaatama, kuidas mina toolt tulen, ja kusis: „Kas oled ka vasinud?” Mina utlesin, et: „Olen kull!”, naitasin temale oma nagu ja utlesin: „Vaata, kui must larhv!” Aga Joosep oli nii rumal, et ei teadnud, mis see larhv on. Siis kutsus ema mind sooma, aga mina utlesin: „Voi ma saan kohe tulla! Tarvis enne nagu ja kaela pesta; meil on kolemust too.” Ma siis naitasin emale, kui mustad on mu kaed ja korvad ja kael. Ema utles, et: „Oi!” Toi seepi ja pesuvanniga vett oue, ikka just kui isalegi. Mina kaarisin sargivarrukad korgele ules, pesin ja solistasin kaua aega ja raakisin Joosepile, et leidsime metsast ussi, ja uss naitas jalgu. Joosep ikka vaatas vahel minu korvu ja kaela, et kas on juba puhtad. Kui tema utles, et: „Nuud on puhas,” siis puristasin ja jatsin jarele.[…]