Найти книгу: "Matused ja laulupeod"

Malu on nagu kaev: kui oled vaike, puuab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei motle, sest tahtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad naha sugavuses peegelduvaid pilte… Aga nuud ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – naed oma lapsenagu ja praegust kortsulist, ja pilvi soudmas nende taga… Ja ule koige on virvendus – koik, mis seal naed, ei ole pariselt see, mis oli voi see, mis teiste meelest oli. Vaataja naeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui puuad kirjutada ules malu jargi seda, mis olnud, tuleb valja see, mis malu sulle ette utleb – ainult sinule.Ei onnestunud need loodki siin nii, nagu kirjutama hakates lihtsameelselt ette kujutasin – ei onnestunud kirja panna ainult malupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta martsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida utleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi poimusid ajad, kohad ja sundmused, ulatudes tsaariajast tanasesse paeva.Mari Saat