Найти книгу: "Minu Stockholm. Vanniga merel"

Ei lainud oppima, lapsehoidjaks ega rikkale mehele. Saabusin Stockholmi 1988. aastal, kui mind oli Noukogude Liidust armastuse parast valja visatud.Siin ahvardas mind aga kodutu staatus ja sain soimata, et olen spekulant.Tasapisi hakkasid asjad siiski sujuma – elasin sisse, oppisin. Kohanesin kaebamise kultuuri ja vordoiguslikkuse kunstiga, harjusin rootslaste abivalmiduse ja konfliktikartusega.Laevakoristaja ametist joudsin keeleopetajaks ja Stockholmi giidiks. Saatuse keerdkaike pidi sattusin opetama eesti keelt inimesele, kes andis mulle kunagi Moskvas Rootsi elamisloa…Edasi tuli juba Europaskolan – Euroopa Kool, mille rajamisse haaras mind teine ettevotlik eestlanna. Oleme oma kooli eest labi kainud nii tulest kui veest, teda kasvatanud ja kaitsnud nagu oma last – ja meid on saatnud edu.Rita Ahonen

Emily on oma eluga rahul just sellisena, nagu see on.Tal on ammaemanda too, mida ta armastab, ning vallalise naisena naudib ta omapai elamist. Samas on tal tunne, et muutused on moodapaasmatud ning kaes aeg hingata soomuke mereohku.Ja nii juhtubki, et kui parim sobranna Rebecca helistab ja kusib, ega Emily juhtumisi suve Sotimaa rannikuvetes „popsutaja” pardal suua valmistades veeta ei tahaks, haarab ta voimalusest…