Найти книгу: "Minu Omaan"

„… aga niimoodi ei saa ju merd soita!” huuataks mu kogemusest kuuldes eesti meremees. Omaani harra vastaks vaid: „Mafi mukila! Pole probleemi!” Mis on loomulik omaanlaste silmis, ei pruugi kokku langeda meie ohtumaiste arusaamadega. Lisaks maasturite kalapaadis vedamisele, hiigelhaide soogiks kuttimisele, riikliku reisilaevanduse sunnivaludele ning igapaevaelule praeahjukuumuses pajatab raamat sellest, mis juhtub, kui inimestel on vahel rohkem raha ja pealehakkamist kui kainet talupojamoistust. Loodan, et minu pilguheit kaunile Omaanile ja tema kulalislahketele elanikele aitab maalida lisatoone meedia loodud araabiapildile ning naidata, et elu looritatud juuste ja vaarikate turbanite all polegi nii mustvalge nagu kohalike igapaevariietus. Tulge koos minuga maailma nobedaima reisilaeva pardale, et saada osa meremehetoost maal, kus areng kaamelikaravanidest Porschedeni on toimunud valgukiirusel!

20. sajandi uhe silmapaistvama vene kirjaniku Mihhail Afanasjevits Bulgakovi autobiograafiline romaan. Teatriromaan, mis autoril lopetamatta jai, raagib Bulgakovi kogemustest teatrimaailmas.

Neetult naljakas, neetult huvitav ja neetult praktiline loovkirjutamise kasiraamat, mis kulub ara nii algaja kirjaniku kui vilunud lugeja lauale. Uks leiab siit vaimukaid ja arusaadavaid napunaiteid. Teine opib suhtuma kirjandusse tahelepanelikumalt ja moistvamalt. James. N. Frey on Californias elav ja tootav kirjanik, kelle sulest parineb romaane, naidendeid ja raamatuid kirjutamisest. Ta on oelnud, et kirjutamine on vaimuhaigus. Selleks, et aidata inimestel selle raske tovega toime tulla, kirjutaski ta selle raamatu.

Need novellid raagivad Eestist parit tudruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirannust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna katte tuntud professori markmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna markmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis… omamoodi. Autor Mare Grau: „Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli vaga tahtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ulikool oli esimene. Samas on mu lood vooramaalasest, kes on Londonis siiski vaid kulaliseks paljude teiste vooramaalaste seas. Kuivord saab ta seal loplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam uldse maletavadki, kust nende esivanem on tulnud – voorana nende maale? Need lood on omamoodi teekond, rannak iseeneseks saamise poole, matk labi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja malestusmargiks Vanale Euroopale, raakides sellest, et me koik oleme uhesugused inimesed soltumata sellest, kus ja milllal me oleme sundinud. Vanad dokumendid aegade hamarusest konelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.”

"Marmorluik" (lapsepolveromaan) on ebahariliku ja huvitava ulesehitusega: selles loikuvad tavatul moel kolm liini. Autor jutustab oma sojajargsest lapsepolvest, keerulistest, isegi piinarikastest peresuhetest, kooliaastatest, noorusest; naitab kummastavast ja sungest vaatenurgast Tartu Ulikooli, esitab ootamatu portree Juri Lotmanist, raagib soprusest Juhan Viidingu, Sergei Dovlatovi ja paljude teistega. Teiseks liiniks on valjamoeldud surrealistlikud novellid, mis on siiski toukunud tegelikest sundmustest, need naitavad, kuidas elu tosiasjad muunduvad kunstiks, kuidas sunnib kirjanik. Ja kolmas liin – originaalne vaatenurk suurtele kirjandusteostele, mis on Jelena Skulskajat mojutanud, kujundanud tema kunstimaitset, saanud osaks tema elust.Koik kolm liini sulanduvad omaparaseks pildiks inimesest ajastute, riigi, linna, uhiskonna taustal; pildiks kirjanikust, kelle elu liigub just nii, et pakkuda toitu loomingule – nii roomus kui mures.

Mai on 17-aastane tudruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Uhel paeval paastab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss poorab tudruku sisemaailma pea peale. Oppides klassivenda tundma, moistab Mai, millest tal vajaka on ning millises suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda. „Vabanemine” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tanapaev 2012. aasta noorteromaanikonkursil aramargitud too.