Найти книгу: "Pakapikk Ingo"

„…ma kuulsin, et sa olevat utelnud, et sa ei usu enam pakapikke. See on hea. Mind ei peagi uskuma, sest ma olen nagunii. Ainult lollid usuvad pakapikke. Ega sa ju oma isa kah ei usu, sest ta on nagunii.“ Pakapikk Ingo on kulastanud Unduskite perekonda juba ligi kakskummend aastat. Ta ilmutab end detsembri algul, mil lapsed hakkavad talle kirju aknalauale jatma ja kustub pikka unne parast kolmekuningapaeva. Jaan Undusk utleb sissejuhatuses: Kunagi aastasadade parast, kui tanased polvepikkusedki poisid on muutunud isaisade malestusteks, kaib ta ikka reipalt edasi, habe ees ja muremotted peas, ning paneb punase pliiatsiga paberile oma iga-aastasi tervitusi. Ja see siin on lihtsalt uks vaike valjavote igavikust. Raamatus on avaldatud valik laste kirjavahetusest pakapikk Ingoga aastatel 1991-2009. See raamat meeldib koigile neile, kes teavad, et pakapikud on nagunii.

Kes need pakapikud tegelikult on? Kas on nad lohutajad, hinge soojendajad voi hoopis mingi aarmusliku usu levitajad? Voi on nad lihtlabased petturid? Millal me oleme valmis usaldama ukskoik keda? Mis paneb meid uskuma imedesse, voimatusse? Raamat jutustab, kuidas uksindus ja pingeline aeg muudavad meid haavatavaks… vastuvotlikuks. Ja kuidas me oleme valmis uskuma mida tahes siis… kui me seda vaga soovime voi vajame. Sellises olekus paasevad meile ligi need, kes tahavad meid voi midagi meilt endale. Jouluaeg on aeg, mil enamik inimesi motleb perele, mil soovime olla koos oma lahedastega. Ja see on ka aeg, mil uksindus tekitab meis koige suuremat kurbust ja igatsust. Talvine pimedus ja looduse magamise aeg suvendavad meie masendust veelgi. See koik loob voimaluse kurjusel tulla oma meelitustega. Puhade lohnad, helid ja joulutuled voivad soojendada meie meeli puhade ajal… aga voivad uinutada ka meie valvsust ja saada pahatahtlike tooriistadeks. Hoidke oma lahedasi ja olge ise pakapikkudeks… et kuri ei saaks tulla.