Найти книгу: "Ruutel Pariisis"

Korgseltskonna ihaldatuim poissmees Charncliffe’i krahv on huvitatud Elaine Dale’ist. Krahv teeb Elaine’ile abieluettepaneku. Mehe hammastuseks ei vota naine seda vastu. Ta utleb, et krahv peab oma armastust toestama, tuues talle Prantsusmaalt mooblit. Krahv leiab Pariisi lahedalt lossist Lynetta, keda piiravad verejanulised revolutsionaarid. Krahv toimetab neiu salaja lossist minema ning nad leiavad end Tuilleries’i paleest peakonsuli kulalistena. Neil tuleb teeselda abielupaari. Krahv saab aru, et tema armastus neiu vastu kasvab tund-tunnilt. Ent ta ei ole vaba. Lubaduse murdmine pohjustaks perekonna skandaali, ent kuidas voiks ta kaotada Lynetta?

1909. aasta kevadel saabus Gardenia Weedon reisitolmuse javasinuna ning uhegi pennita Pariisi oma tadi, hertsoginna de Mabillonijuurde. Neiu saabumine polnud kuigi onnelik. Ta leidis eest larmaka peo ninguks purjus Prantsuse krahv tahtis teda suudelda. Kuid labi pisarate jasudamevalu, reetmise ja ohtude leidis Gardenia selles paeluvas loos onne.

Victor Hugo «Jumalaema kirik Pariisis» on romaan, milles sulavad romantiliseks tervikuks mitu teemat. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse kehastusest Esmeraldast, tanavatantsijatarist, kelle umber keerleb nelja mehe saatus. Poeet Gringoire, hadavaresest filosoof, volgneb talle elu. Kaunis ja tuhine keigar kapten Phoebus voidab ta sudame, vaimuliku dom Frollo pahupidipooratud kirg saadab ta surma. Quasimodo, Jumalaema kiriku kuurakas kellalooja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt ja omakasupuudmatult. Aga see on ka lugu Pariisi lihtrahva ja tema pohjakihtide, Imede Oue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI vaiklusest ja julmusest ning, sugugi mitte viimases jarjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist, ulemlaul ehituskunstile kui rahva vaimsete rikkuste kehastusele.

Kolm polvkonda, kelle elu pidepunktiks on suursugune maamois keset imekaunist parki. Vana paviljon, mille vaikivad seinad uht saladust hoiavad, on osa nende ajaloost ja parandist. Ent kui elu votab ootamatu poorde, peab tode ometi paevavalgele tulema… Antoinette’i maailm on kokku varisenud. Tema abikaasa – mees, keda ta on armastanud niikaua, kui ta maletab – on traagiliselt hukkunud. Mees, kes teda toetas ja armastas; mees, kellele ta elas oma parimad aastad; mees, keda ta tundis paremini kui iseennast. Voi vahemalt nii ta arvas… Matustel vanas tuttavas kulakirkus kohtab ta naist, keda ta pole kunagi varem nainud. Paevast, mil ta pidi jaadavalt sulgema mineviku ukse, saab poordepunkt ja miski ei jaa enam endiseks. Santa Montefiore sundis 1970. aastal Inglismaal ja kasvas ules Hampshire’i maakonnas. Ta on abielus ajaloolase Simon Sebag Montefiorega. Nad elavad Londonis koos oma kahe lapse, Lily ja Sashaga.

„Jaa ja tule laulus” kirjeldatud sundmusteni on jaanud peaaegu sada aastat. Raudtroon on Targaryenite valduses ja moned vanemad inimesed maletavad veel viimast elusat lohet. Mooda Seitset Kuningriiki randavad kaks tolle aja kohta mitte paris tavalist kangelast. Dunk on Kuningalinna koige vaesemast linnajaost parit orb, kelle uks vana vosaruutel kunagi endale kannupoisiks vottis. Nuud on ta ise vosaruutel Duncan Pikk, sest paritolu voi kodukohta, mille jargi endale nimi votta, tal ju pole. Pikkust, joudu ja vaprust tal aga jatkub – nagu ka nooruslikku naiivsust. Dunki kaaslaseks on vaga noor kannupoiss, kes eelistab juuksed maha ajada ja kelle nime ei tohi keegi teada saada, nii huutaksegi teda lihtsalt Munaks.Aastate kaugusel kolmest siinsete kaante vahel olevast jutust ootab Dunki ja Muna ees suur tulevik, esialgu leiab selle kohta vihjeid „Jaa ja tule laulust”, aga autor on lubanud nende eluteest veel kirjutada, koostades nii oma suurteose ametliku eelloo.Kahtlemata annavad raamatule palju juurde Gary Gianni illustratsioonid.

Naine, lapsed, koer ja vanamoeline maja… Lapsest saadik sellest unistanud Gabriel on kogunud vaevaga raha ning juba valmis maja ostma, kui keegi astub talle teele risti ette.