Найти книгу: "Armastus ja surm Viinis"

Valimik austria kirjanduse klassiku, Viinis sundinud ja surnud ning seal eluaeg arstina tootanud Arthur Schnitzleri (1892 – 1931) novelle (eesti keeles esmatolkes). Inimese alateadvuses elavad joud, mis ei allu moistuse kontrollile, eelkoige seksuaalsus; naine kui moistatuslik sfinks; armastus kui mang, millel on alati ka tume, sageli otse surma viiv varjupool; truudus armastajate ja abikaasade vahel parimal juhul vaid onnelik juhus – need on Schnitzleri loomingut, nii tema proosat kui kogu maailma lavadel (ka Eestis) ulipopulaarseid naidendeid labivad igavesed teemad.

Astara, kelle maadeuurijaist vanemad hukkusid maavarinas, on rahvusvaheliselt tuntud rikka Sir Roderick Worfieldi hoolealune. Kulastades parast neiu koolilopetamist Pariisi, ostavad nad Johann van Aacheni maali «Parise otsus».See annab Sir Roderickile motte lasta Astaral valida oma kolme vennapoja seast endale abikaasa, kellele ta jagaks onu suurt varandust ja maavaldusi.

Vallebys peetakse armastusefestivali. Linnakese elanikudmusitavad uksteise voidu ja korraldavad linnavaljakul tantsuvoistluse, milletulu laheb vaesuses elavate laste huvanguks. Ent festivali lopus juhtub niimondagi kummalist: poodium kukub kokku ja valgus kustub. Raakimata sellest,et raha laheb kaotsi …

Suurparane raamat enda teadmiste taiendamiseks kehakeelest ning psuhholoogiast armastuse ja flirdi kontekstis. Erinevalt tavaparastest kehakeelt kasitlevatest valjaannetest, illustreerib kaesolevat teost ule 70 erineva pildi, millele on lisatud kommentaarid fotodel olevate isikute kehakeele kohta. Lihtsalt ja ponevalt kirjutatud teos, mille abil enda teadmisi taiendada, meid koiki koige enam puudutava tunde – armastusega seonduvas.
Ulli Kukumagi on aastaid opetanud kehakeelt ja kommunikatsiooni ning valetamise tuvastamist. „Keha ja alateadvus reageerivad esimesena. Alles seejarel jouame motete ja tegudeni,“ iseloomustab autor inimkaitumist. "Kehakeel paljastab ka peidetud tunded.“

Oma uues raamatus „e-armastus“ raagib Erik Tohvri tanapaeva inimeste voorandumisest uksteisest, millele aitab kaasa ka nn sotsiaalmeedia. Autor kirjeldab sageli halenaljakaid olukordi, millesse voivad sattuda inimesed, kes suhtlevad uksteisega peamiselt voi ainult interneti teel, n-o silmast silma nagemata. Tehnoloogia arengut siiski ei runnata, vaid esitatakse kusimus, kust jookseb selle kasutamise piir ja mil maaral see mojutab inimelusid ja -saatusi.