| Surmaga silmitsi seistes moistsin, et ukski muut teise ilma minemise kohta ei ole toene. Ei olnud valgust tunneli lopus. Elu ei jooksnud mu silme eest labi. Moistsin ainult uht, nimelt seda, kui vaga tahtsin elada.
Ma kolisin New Yorki kuu aja eest, et saada parimaks ajakirjanikuks, keda maailm oli kunagi nainud. Et leida lood, mida polnud veel raagitud. Ja siin ma nuud olin – Henry Parker, kahekumne nelja aastane, uhe kuuli kaugusel surmast. Ma ei suuda joosta. Viimase seitsmekumne kahe tunni jooksul oleme Amandaga ainult jooksnud. Ma olen vasinud. Vasinud toe koormat kandmast ja voimetusest seda kellelegi raakida.
Viie minuti eest olin arvanud, et mul on koik selge. Teadsin, et molemad mehed – uks FBI agent ja teine palgamortsukas – tahtsid mu surma, kuid erinevatel pohjustel. Kui suren tana, sureb homme veel rohkem inimesi…
|
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.