| Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil voib mone inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sundinud baltisaksa tudrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil koike maha jattes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nommel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand pohjarannikul ja see imetabane valgus – koik jai seljataha.Ees ootasid aastad tais ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt umberasujatena Poolas, seejarel pogenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Opingute raames poordus autor peagi Euroopasse tagasi ning jai viimaks pusivalt elama Freiburgi.1960. aastatel kulastas ta esimest korda taas Eestit. Parast Eesti Vabariigi taastamist kais ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti uhiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles korvaltvaataja pilguga, aga paris voorana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jai suur hulk asju kull maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa voetud … |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.