Скачать книгу - Isekas hiiglane (klassikaline versioon)

Bookeri auhinna laureaadi, jaapani paritolu briti kirjaniku Kazuo Ishiguro romaani „Maetud hiiglane“ tegevus toimub kuningas Arthuri jargsel Inglismaal. Vaikeses kulakeses elav vanapaar Axl ja Beatrice asuvad teele, sest neile meenub ahmaselt, et kusagil naaberkulas elab nende poeg. Ahmaselt selleparast, et ule terve maa roomav udu naib votvat inimestelt malu, aga koos sellega ka tugevamad tunded. Minevikust ei maletata ei onnelikke hetki ega ka mitte valusaid malestusi. Tundub, nagu liiguks kogu maailm kahe vanainimese sammude tempos. Joudnud sakside kulasse, saavad nad tunnistajaks seal toimuvatele sundmustele ning liiguvad edasi juba suurema reisiseltskonnaga. Igauks neist otsib midagi. Axl ja Beatrice oma poega, saksi sojamees oiglust, temaga liitunud poiss oma ema ja hiljem nende seltskonda lisandunud Sir Gawain salaparast lohet, et ta tappa. Tundub, et koigi teada on uldise unustuse taga just lohe, kes paiskab valja malu havitavat udu, ning pruugib vaid lohe tappa, kui malu taastub. Kazuo Ishiguro jutustamisviis on petlikult kiretu ja miski ei ole siin paris see, millena naib. Armastuse ja unustamise korval on raamatu teiseks oluliseks teemaks voltsmalestused, see, kuidas inimesed ise oma malestusi kujundavad ja kuidas rahvad oma minevikku loovad. Ishigurole on omane ullatada iga uue teose puhul uue vormiga. Kui tema eelmises raamatus „Ara lase mul minna“ (e.k 2015) on ulmesugemeid, siis „Maetud hiiglases“ votab kirjanik appi fantasy’le omased votted.

Onneliku lopuga uus versioon, mille sarnast mujal maailmas ei ole.
Kaugel ookeanis, kus vesi on sinine ja selge kui kristall, on see ka vaga-vaga sugav. Merepohjas ei ole vaid tuhi kollane liiv. Ei, seal kasvavad imelised lilled ja taimed, mille lehed ja varred on nii tundlikud, et vaiksemgi veevirvendus paneb nad ornalt holjuma. Ookeani koige sugavamas paigas asub merekuninga loss, mille tugevad seinad on tehtud korallidest ja korged aknad kuldsest merevaigust. Katus on laotud merikarpidest, mis avanevad ja sulguvad, kui vesi neist ule voolab. See on imeline vaatepilt, sest iga lahtise karbi seest helgib vastu saravvalge parl. Kuningal oli seitse imeilusat tutart, kes hakkasid uksteise jarel neiuikka joudma. Nende nahk oli sama sile ja orn nagu roosi kroonlehed, kuid nagu ka koigil teistel mereasukatel, ei olnud neil jalgu ja nende keha loppes kalasabaga.

Klassikaline versioon tuntud muinasjutust.
Kaugel ookeanis, kus vesi on sinine ja selge kui kristall, on see ka vaga-vaga sugav. Merepohjas ei ole vaid tuhi kollane liiv. Ei, seal kasvavad imelised lilled ja taimed, mille lehed ja varred on nii tundlikud, et vaikseimgi veevirvendus paneb nad ornalt holjuma.
Koige sugavamas paigas asub merekuninga loss, mille tugevad seinad on tehtud korallidest ja korged aknad kuldsest merevaigust. Katus on laotud merekarpidest, mis avanevad ja sulguvad, kui vesi neist ule voolab. See on imeline vaatepilt, sest iga lahtise karbi seest helgib vastu saravvalge parl.
Kuningal oli seitse imeilusat tutart, kes hakkasid uksteise jarel neiuikka joudma. Nende nahk oli sama sile ja orn nagu roosi kroonlehed, kuid nagu ka koigil teistel mereasukatel, ei olnud neil jalgu ja nende keha loppes kalasabaga. Kogu paeva mangisid oed lossi suurtes saalides voi holjuvate lillede keskel, mis kasvasid lossimuuri taga. Suured merevaigust aknad olid lahti ja kalad ujusid sisse, nii nagu lendavad tuppa paasukesed, kui aken lahti jatta. Kalad ujusid printsesside juurde, soid nende peopesast ja lasid end paitada.