Скачать книгу - Surnute luhiajalugu

Eduard Vilde 1912. aastal ilmunud jutustus.

Venemaa uhe viimase soltumatu meediakanali Dozd peatoimetaja Mihhail Zogari raamat on haarav kirjeldus Kremli siseringist, sinna kuuluvatest isikutest ja nende voimumangudest. See oli mullu koige muudum ja koneldum aimeraamat Venemaal ning on praegu tolkimisel paljudesse keeltesse.

Kaksteist aastat tagasi kaob Sotimaalt Eestisse puhkusereisile tulnud John Baden uhel ool hotellinumbris kaaslanna korvalt voodist. Mone aja parast leitakse Peipsi kaldalt tema surnukeha. Ja nuud ilmub Tartus politseisse mees, kes vaidab, et temagi on John Baden ja et teda hoiti koik need aasta vangis soode ja metsade taga uhes talus.Juhtumiga hakkab tegelema endisest luurajast detektiivinspektor Ben Westphall, kelle vaikne elu Pohja-Sotimaa vaikelinna politseiuurijana muutub vagagi pingeliseks ja keeruliseks, sest surnuks peetu elluarkamine kaugel Eestis kaivitab peagi morvade sarja tema kodumaal ning lisaks hakkab tunduma, et olemas on mitte ainult kaks John Badenit, vaid kahestuma kipuvad ka mitu teist selle julma ja komplitseeritud looga seotud inimest. Raamatu autor Douglas Lindsay, kes on enda vaitel sundinud „1964. aastal kell 2.38 vihmasaju ajal”, kuulub iseparaselt koredatoimse soti krimikirjanduse (tartan noir) tousvate tahtede hulka. Pikka aega Senegalis tootanud Lindsay on elanud mitu aastat ka Eestis ja vaidab oma blogis, et tunneb puudust Kadrioru pargist ja selle sonakehvadest kulastajatest.

Tolkinud Lauri Liiders Toimetanud Anu Vane Kujundanud Virge Ilves 448 lk Kirjastus Tanapaev See lugu jutustab sinust. See on lugu sellest, kes sa oled ja kuidas sa selliseks said. See on su isiklik lugu, kuna sinus kehastunud elu edasikandumise rada on unikaalne, ja sama kehtib koigi kunagi elanud inimeste kohta. Kuid see on ka meie uhine lugu, sest me koik kanname oma geenides kogu oma liigi ajalugu: sunde ja surmi, haigusi, soda ja naljahadasid, randeid ja ohtralt seksi. Alates 2001. aastast, kui teadlastel onnestus esmakordselt inimgenoomi lugeda, on sellest saanud koiksugu vaidete ja vastuvaidete, muutide ja oletuste ammendamatu allikas. Adam Rutherford on aga seisukohal, et peaksime vaatama oma genoomi mitte kui kasiraamatut, vaid hoopis kui eepilist poeemi. DNA maarab meie kui individuaalide kohta palju vahem, kui oleme siiani uskunud, aga see on tohult oluline meie kui liigi sisukohast. Oma kaasakiskuvas rannakus ule geneetika aina laienevate maastike selgitab autor, mida geenid raagivad meile tanapaeval ajaloo kohta, ja mida koneleb ajalugu geenidest. Neandertallastest morvadeni, punapeadest rassini, surnud kuningatest katkuni, evolutsioonist epigeneetikani – see on toeliselt valgustav ja paljastav portree sellest, kes me oleme ja kuidas me endaks saime.