Скачать книгу - Minu Muhumaa. Luhike libahuntide ajalugu

Selle kohta on igal generatsioonil oma arvamus. Arvuti ees ules kasvanud nooruk arvab muidugi, et enne teda polnud uldse midagi, voi siis hoopis vastupidi – et koik vidinad, mida tema iga paev kasutab, on alati olemas olnud, ning imestab, miks vanaema nendega sina peal pole.Siit raamatust saame aga teada, et monigi moodsa moega asi on saanud alguse kauges minevikus, osa lausa antiikajal (jousaal, vesiklosett, popkorn), samas kui moni teine maailma vallutanud asi on alles upris nooruke (lumelaud, elektriline golfiauto, laanelikud benji-hupped, tosielu-show’d jne.). Ullatusi siin raamatus igatahes jatkub.

Eestikeelne erapooletu ajalookasitluse ja ladusa valjenduslaadiga opik on kohandatud 2004. aastal ilmunud L. Vahtre opikust „Eesti ajalugu gumnaasiumile”. Kasitletakse Eesti ajalugu muinasajast kuni tanapaevani. Materjali aitavad paremini omandada lehekulgede aartele valja toodud vahemtuntud sonade ja valjendite venekeelsed tolked. Iga peatuki lopus on kordamiskusimused, raamatu lopus aga sundmuste kronoloogia ja valimik sonaseletusi. Opikus on rohkelt illustratsioone ja kaarte. Raamatu autor on kirjutanud lisapeatuki teistest rahvastest,kes on elanud ja tegetsuned Eestis juba keskajast peale. Lahemalt vaadeldakse venelaste, sakslaste, juutide ja rootslaste elu-olu ning nende rahvaste hulgast kerkinud kultuuri- ja teaduseinimesi, kes said tuntuks Eestis ja valjaspool Eestit ning andsid oma panuse Eesti riigi arenguks. See on ka vaga hea materjal neile, kes valmistuvad Eesti kodakondsust taotlema.

See vaike raamat on kordustrukk Kreutzwaldi poolt poolteist sajandit tagasi (1869) valja antud teosest. Siin sees on Kreutzwaldi enda poolt tehtud luhike sisukokkuvote tema suureeposest „Kalevipoeg“. Ajendas aga Kreutzwaldi sellist raamatut kirjutama see, et vaga paljud inimesed kurtsid endal liialt vahe aega olema, et nii paksu raamatut labi lugeda. Tanapaeval on siis „Kalevipoeg“ autori endapooolne eesti rahvaeepose umberjutustus seda enam omal kohal.

Venemaa uhe viimase soltumatu meediakanali Dozd peatoimetaja Mihhail Zogari raamat on haarav kirjeldus Kremli siseringist, sinna kuuluvatest isikutest ja nende voimumangudest. See oli mullu koige muudum ja koneldum aimeraamat Venemaal ning on praegu tolkimisel paljudesse keeltesse.

"SPQR“ on Rooma ajaloo uus kasitlus uhelt maailma valjapaistvaimalt antiigiuurijalt. Mary Beard ei uuri mitte ainult seda, kuidas Rooma kasvas Kesk-Itaalia tahtsusetust kulakesest suurriigiks, mille valduses oli territoorium Hispaaniast Suuriani, vaid ka kuidas roomlased moistsid iseennast ja oma saavutusi ning miks nad on veel tanapaevalgi olulised. See raamat on antiikse Rooma ullatusrohke, konekas ja usaldusvaarne ajalugu.Raamat holmab tuhandeaastast perioodi, tutvustab kuulsaid ja ununenud roomlasi, heidab uut valgust Rooma kultuuri pohilistele seikadele orjapidamisest akveduktideni, ning uurib demokraatiat, rannet, usuvaidlusi, uhiskondlikku liikuvust ja ekspluateerimist impeeriumi laiemas kontekstis. Mary Beardi nutikalt kirjutatud tahelepanuvaarne ja kriitiline analuus ei vaatle uksnes seda, kuidas me antiikaja Roomat seni oleme kasitlenud, vaid valgustab ka pohjalikult, mida uut oleme arheoloogia vahendusel impeeriumi kohta oppinud.Rooma impeeriumi, vallutuste, julmuse ja liialduste ajalugu mangib meie igapaevaelus rolli veel tanapaevalgi, sest vaitlused kodakondsuse, terrorismi ja uksikisiku oiguste ule ei ole kuhugi kadunud. SPQR on roomlaste endi luhend oma riigi kohta: Senatus populusque Romanus, „Rooma senat ja rahvas“, ning selles suurejoonelises raamatus muutuvad senat ja rahvas elavaks.