|
Uimastitest Kolmandas Reichis teatakse seni usna vahe. Norman Ohler poeb toonastele kurjategijatele sona otseses mottes naha alla ning uurib, mis voolas nende soontes. Aarjalasele kohasest puhtusest jaab asi kaugele, pigem voib oelda, et tegemist oli keemiliselt sakslastega – ja see keemia oli usna toksiline. Kus ideoloogiast enam ei piisanud, aidati ohjeldamatute farmakoloogiliste vahenditega kaasa, samal ajal kui ametlikult aeti ranget „uimastivastase voitluse“ poliitikat.Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini moju all. See preparaat – mille toimeainest on saadud praegune crystal meth – oli toona igas apteegis vabalt kattesaadav ning sellest sai Natsi-Saksamaa rahvadroog. Ka nn karske kantsler Hitler sirutas meelsasti kae farmakoloogilise stimulandi jarele: kui ta 1944. aasta talvel viimaseks pealetungiks kasu andis, oli ta ammu soltuvuses opioidist nimega Eukodal, mis on tugevama toimega kui heroiin. Vahetpidamata sai ta oma ihuarstilt mitmesuguseid dopingaineid, kahtlaseid hormoonpreparaate ja ka karme narkootikume. Ainult sel moel suutis diktaator sailitada oma sogedust kuni lopuni valja. Ohler uuris seni ligipaasuta materjale ning vestles selle aja kaasaegsete, sojaajaloolaste ja meditsiiniteadlastega. Tulemuseks on raputav ja faktitruu raamat. „Patsient A“ koostamist toetas tunnustatud Saksa ajaloolane Hans Mommsen, kes kirjutas raamatule jarelsona. Tema lopphinnang: „See raamat siin muudab kogupilti sojast.“ |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.