|
Katariina II teekonda sunnist viimase eluaastani saab lugeja tanu Laila Hirvisaari suurromaanidele upris detailselt jalgida. Esimeses raamatus „Mina, Katariina“ on tegemist veel oma voimupiire kobava, vajadusel tagasi tombuva ja teinekord lausa hirmunud noore naisega, kes salamisi loodab kunagi voimu juurde saada ning lubab endale, et siis parandab ta kindlasti vaesuses ja vaimupimeduses vaevleva rahva olukorda. Teises raamatus naeme juba troonile tousnud naist, kelle enesekindlus aina kasvab, samas kui noorpolve romantilised lootused parisorjust kaotada voi hariduse voimalusi oluliselt parandada purunevad voi on tulemused oodatust tagasihoidlikumad. Mitmed uhiskondlikud vapustused – Pugatsovi ulestous, suur katk Moskvas, veresaunad sojas turklastega – kalestavad Katariinat ja valgustatud monarhi korval, keda ulistasid Voltaire, Diderot ja Friedrich Melchior Grimm, on keisrinnas aastatega uha rohkem korki ja egoistlikku isevalitsejat. Kuid Hirvisaari jatab oma kangelannale alles ka inimlikuma poole, kujutades teda kohkleva naise, pettunud ema ja armastava vanaemana ning suhtudes delikaatselt tema kurikuulsatesse armulugudesse. Lugeja kohtub naisega, kes oma vastuolulisusest hoolimata on sumpaatne ja kellest raamatu sulgemise jarel on raske lahkuda. Ja veel: praeguste sundmuste taustal on romaani vahendusel eriti huvitav jalgida Krimmi vallutamise kaiku, kogu Vene impeeriumi piiride nihutamise verist saagat, kus peaosi mangisid keisrinna kauaaegne favoriit Grigori Potjomkin ja kindral Aleksandr Suvorov. Ning eesti lugeja elab kindlasti kaasa Katariina II kulaskaikudele meie kandis.
|
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.