Скачать книгу - Kuunal kadunukesele

Direktori asetaitja Villem Alavain on joudnud oma 40. sunnipaevani. Pidu on labi, kulalised lahkunud, kuunlad kustumas ja Villem motleb tagasi neile neljakumnele aastale – kuunal haaval. Iseenesest on Villemi elukaik sarnane nii paljude tema aastakaigu poiste omadega: gumnaasium, pogenemine Soome, sodimine „valel poolel”, Siberi vangilaager, vabanemine, tagasitulek ja vaevaline too otsimine. Villemit – nagu paljusid teisigi – aitavad tutvused „oigete” inimestega, ta teeb kiiret karjaari ja enne neljakumneseks saamist on tal justkui koik olemas mis vaja: hinnatud too, onnelik abielu, hea armuke, joukus. Ometi on tal sel juubeliohtul parast kulaliste lahkumist hinges tusk ja tuhjus. See koik pole see, ta pole seda koike tahtnud, olud on ta lihtsalt selleni viinud.

Elu ongi ebaoiglane. Ja vahe on neid, kes sellega edukalt toime tulevad. Uskudes, et meile on antud paevi lopmatus reas, raiskame neid mottetult ja kurdame, et onn jaab tulemata. Ootame oma suurt onne, heites korvale vaikese. Otsime seda oiget inimest, panemata tahele, kuidas temast mooda tatsame … Aga onne ei jagatagi kuskil valjamuugil kilokaupa. See kas on olemas meie enda sees, voi siis ei ole. Vanu asju minema visates voib ta olla lihtsalt kaotsi lainud. Ning terve maailmatais inimesi kaib ringi otsides, ostes, muues, vahetades … Viitsimata vaadata omaenda taskusse. Aga voti on alati just seal.