![]() |
Selle romaani minategelane avastab uhel ilusal suvepaeval keset Tallinna linna akki, et ta on muutunud nahtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavaparasel moel „nahtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda voimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mottes kullaltki keskmist elu elanud, neljakumnele lahenevale mehele, kes oma olukorra tottu on nuud sunnitud elu korvaltvaatajaks, ja kellel akki on aega vaadelda, motiskleda ja varemolnut meenutada, umbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta naeb elu seda poolt, millest ta on varem kull teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapaevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tahelepanu poorata. Oma seisundit ara kasutades puuab peategelane mone vaarnahtuse vastu isegi valja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvottes touseb tegelase ette (igavene?) kusimus, kuivord oluline on tegelikkuse pahupoole nagemine ja sellest teadmine, kui seda mojutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus koigest taolisest kergelt ule libisetakse. |