|
Tulin Kopenhaagenisse elama viis aastat tagasi koos tookord seitsmeaastase tutre Johannaga, kes uuel kodumaal avastas, et hindeid siin enne kaheksandat klassi ei panda. Laste ja koolide pingeritta sattimine, mis Eestis igati tavaline on, ehmatab Taanis ara taiskasvanudki. Minu suurimaks proovikiviks ei osutunud Kopenhaagenis mitte taani keel, vaid hygge – „monusolek”, elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlaste keskel ei onnestu hygge’t unustada. Kui ma vahel liiga asjalikuks muutun, juhitakse sellele sobralikult tahelepanu: elu ei tohi liiga tosiselt votta. Lihtsast toest arusaamiseks tuli mul kolida nende vahetu ja vaba olekuga inimeste sekka.Selles raamatus kirjutan nii enda kui tutre Johanna silmade ja sudame labi inimestest, keda kohtasin, vaatamisvaarsustest ja muinasjuttudest, mida nagin ja kuulsin, kui linnaga jalgrattal – kopenhaagenlaste lemmikliiklusvahendil – tutvust sobitasin.Kati Nielsen |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.