|
Olin nuud vaga uksi ja vaga korgel. Kulma liikumatusse ohku tousis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits. Tanavavalgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid ohetavale naole ja ma lasin sel tundel liikumatult enesest labi voolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Voru kultuurimaja taga peksa sain ning parast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu valjunuks ma kehast.
|
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.