|
Sugis 1944. Veera on asja lopetanud Tallinna odede kooli ja suunatud seejarel Haapsalu Sojavaehaiglasse halastajaoeks. Laanerindel ent toimuvad dramaatilised muutused, punaarmee tungib Eestimaale aina lahemale ja koik sojavaelaatsaretid evakueeritakse. Kuuldused pealetungivate vene vagede metsikustest ei jata Veerale valikuvoimalust ja nii astutaksegi koos sobratar Naimaga viimase evakueeruva Saksa laatsaretilaeva pardale, kae otsas vaid vaike kasikohver, hinges nooruse uljus ja sudames lootus peatsele tagasitulekule…Algab pikk pogenikutee, nagu tuhandetel teistel eestlastel, kel aga igauhe elu keerdkaigud hoopis erinevad ja ootamatute kurvidega. |